Minu lapsele on kahe psühhiaatri poolt pandud A. diagnoosi kahtlus, selle kinnitamiseni või ümberlükkamiseni kulub muidugi veel meie meditsiinisüsteemis kaua aega(1,5 kuu pärast psühholoog ja sealt siis veel tegevus edasi).
Tunnen end täiesti üksi, sest lapse isa ei tunnista probleeme lapsega, vaid süüdistab mind, et tahan last "sildistada". Ma näen, et see sotsillane üksindus alles algab, sest lapse probleemne käitumine tõrjub temast teised eemale, samuti olen ise alati nö "õues olles" väga pingul, sest ma ei tea, millal ja millest võib tekkida afektiseisund.
Samas saan aru, et laps vajaks just jõudumööda sotsialiseerimist!
Lasteaias proovin igati vältida võimalikke konflikte lapsel teiste laste ja lastevanematega(ma ei saa ju minna ja öelda, et teate tegelikult on mu laps veidi teistsugune - see oleks lapse suhtes alavääristav ja teades kui sallimatud meie ühiskonnas ollakse - siis ma ei imestaks kui meist hästi suure kaarega eemale hoitakse või suisa nõutakse, et me lasteaiast loobuksime.)
Igapäevane elu on hakanud nõudma aina rohkem jõupingutusi ja kõige rohkem kardan seda, et ühel hetkel juhtub minu enda vaimse tervisega midagi...
Kõige hullem on see, et mul on tunne, et asjad saavad minna ainult hullemaks. Nagu oleks keegi minu maailmal põhja alt ära tõmmanud.
Kõige selle kõrvalt pean suutma jätkata igapäevast pingelist ja vastutusrikast tööd...
Kas Eestis üldse on kedagi; kes nende teemadega SÜVITSI tegeleks?
Pean silmas just pereterapeute või tegelusterapeute, kedagi, kes abistaks vanemaid? Sest tundub,et meie psühhiaatriaabi keskendub ainult diagnoosi väljaselgitamisele, aga kuidas iga päev edasi, see on juba uppuja asi...
Kuidas sellist last aidata, kuidas vältida afektihooge, kuidas tagada teiste laste ja afektse lapse enda turvalisus, millised on väljavaated koolis toime tulla(laps on muidu üsna tugevalt arenud intellektiga)?
Väga suureks lohutuseks oleks mulle ka teadmine, et Eestis toimib nt vastav lapsevanemate foorum. Siiani tean vaid ajaleheartiklite kommentaare lugedes, et sellise murega vanemaid on palju, aga ehk oskate mind abistada ja juhtada kuskile, kus nad kohtuvad?
Lugedes teie kirja jääb tunne, et teid on jäetud teadmatusse ja üksinda lapse häirega. Mul on tunne, et põhiliselt vajate rohkem teavet ja nõuandeid, kuidas peaks oma lapsega käituma ja mida antud häire endast kujutab. Kirja lõpus leiate mõned olulised punktid, mida peaksid nii vanemad, kasvatajad kui ka õpetajad Aspergerist lapse puhul arvestama.
Tulles teie kirja juurde tagasi, tahaksin veel öelda, et isa käitumine antud olukorrale on normaalne. Paljudel vanematel on raske leppida sellega, et nende laps on teistsugune ja vajab erinevat lähenemist. Isale tuleb anda aega ja samuti infot. Väga oluline on, et isa tuleks psühhiaatri või psühholoogi vastuvõtule kaasa.
Teie kirja lugedes jäi mul tunne, et teil endal on samuti raske leppida lapsega kellel on Aspergeri kahtlus. Rahustamiseks võin öelda, et Aspergeri sündroomiga lapsed käivad tavakoolis ja lasteaias. Sageli on Aspergeritel ka eriandekus nt. väga hea mälu. Kindlasti ei anna diagnoos alust lapse välja viskamiseks lasteaiast ega koolist. Lapsevanemal ei ole kohustust teavitada lasteasutust diagnoosist. Samas on väga oluline, nii lasteaial kui ka koolil teada lapse eripäradest ja vajadustest
Kahjuks ei oska teile soovitada kindlat foorumit ega ühingut, kes tegeleks Aspergerist lastevanematega. Samas tasuks küsida oma psühhiaatrilt ja psühholoogilt konkreetset selgitust ja nõuandeid häire kohta. Kindlasti oleks teil endal abi psühholoogiga vestlusest, kes saab vastata teie küsimustele ja kahtlustele.
Kokkuvõttes õppige tundma oma lapse häiret ja selle eripärasid. Kõik, mis on tuttav ei ole enam nii hirmutav kui võõras.
Siin siis mõned nõuanded Aspergerist lapse kohta.
1. Aspergeriga lastel on raskusi abstraktse ja kontseptuaalse mõtlemisega.Väldi ebamääraseid küsimusi, näiteks: „Miks sa seda tegid?“. Selle asemel ütle: „Mulle ei meeldinud, kui sa raamatu lauale viskasid pärast seda, kui ma ütlesin, et on aeg koristama hakata.”Ole alati võimalikult konkreetne lapsega suheldes.
2. Ebatavalise või ebasoovitava käitumise sagenemine annab märku pinge suurenemisest. Mõnikord on pinge suurenemine tingitud kontrolli kaotamise tundest. Paljudel juhtudel annab pinge järele alles siis, kui õpilane stressitekitavast sündmusest või olukorrast eemaldub. Kui see on nii, vajab õpilane abi selles, et et suuta sellesse olukorda uuesti tagasi tulla ja ka jääda. Sellisel juhul võib vaja olla turvaruumi või turvaisikut.
3. Ära võta halba käitumist isiklikult. Aspergeriga laps ei ole manipulaator ega plaanija, kes püüab elu sihilikult keeruliseks muuta. Manipuleerivat käitumist esineb väga harva, kui üldse. Tavaliselt on halb käitumine inimese jõupingutuste tagajärg, mis on suunatud segadust ja desorientatsiooni tekitavate ning hirmutavate kogemuste üleelamisele. Aspergeriga laps on tänu oma puudele egotsentrilised. Enamikul neist on suuri raskusi teiste inimeste reaktsioonide mõistmisega.
4. Kasuta kõnet ja tõlgenda seda sõna-sõnalt. Kuni inimese mõistmisvõime pole täpselt teada, väldi fraseoloogiliste väljendite kasutamist, näiteks „hoia hinge kinni“ või „jäi kahe silma vahele“, „tagamõte“ jne.
5. Väldi topelttähendusi (suuremal osal naljadest on mitu tähendust).
6. Väldi sarkasmi, öeldes näiteks „suurepärane“, kui laps on just ketšupipudeli ümber ajanud.
7. Väldi hüüdnimesid.
8. Väldi hellitusnimesid (sõber, poisu, tark mees jms).
9. Pea meeles, et näomiimika ja teised mitteverbaalsed sotsiaalsed sõnumid nende inimeste puhul ei tööta. Suurel osal aspergeriga lastel on raske näoilmeid ja kehakeelt „lugeda“.
10. Väldi sõnarohkust. Ole oma väljendustes selge, kasuta lühemaid lauseid, kui sa märkad, et õpilane sind täielikult ei mõista. Kuigi tal ei ole raskusi kuulmisega ja ta võib ka tähelepanelik olla, ei pruugi ta sõnarohkete avalduste sisu mõista ega olulist teavet mitteolulisest eristada.
11. Valmista laps alati ette muutusteks, kuna rutiin on nende jaoks väga oluline. !!!
12. Järjekindel ja stabiilne kohtlemine ning ühesugused ootused kõikide poolt on olulised.
