Laps oli meil natuke üle aasta kui hakkasid tulema esimesed jonnihood. Üritame lapsega ilusti rääkida ja talle selgitada miks midagi ei saa aga ikka läheb asi jubeda kisa ja draamani. Üritame siis temaga käia võimalikult vähe kaubanduskeskustes aga alati ka ei saa nii, et teda kaasa ei võta ja alati on temaga seal palju jonni ja kisamist. Näiteks täna käisime söögipoes ja laps hakkas äkki nõudma, et tema tahab pallimerre minna. Ma siis seletasin, et läheme sinna teinekord, et täna ei saa, sest täna on see kinni aga ta ei lepi ühegi minu vastusega. Siis ta lihtsalt karjus ja nuttis autos, kuni ise lõpuks tasa jäi ja kõik korras jälle oli. Vahepeal on temaga täiesti võimatu kuskil käia või olla- ainult nõuab, et sinna ja sinna jne ja kui ei saa siis on kohutav jonn kohe kohal. Ja alati on iga kord asi samamoodi. Samas laps on hell ja õrn ja kohaneb teiste lastega hästi, kuigi lasteaias hakkab alles sügisel käima. Oleme käinud lapsega mängumaal mitmeid kordi ja spaas käime päris sageli aga sellega kaasneb alati probleem ja jälle hakkab ta jonnima, sest temale ei piisa kuskil mitmest tunnist, ta võiks jäädagi sinna spaasse ja mängumaale. Vahel on tunne, et lihtsalt ei jõua enam seda kisendamist ja jonni kuulata. Ma ka ei tea enam kuidas lapsega rääkida, sest tavaliselt ta ei kuula mind absoluutselt, vaid keerab pea ära ja nutab edasi. Laps ise on väga tublisti arenenud ja väga nutikas ja asjalik on ta.
Ehk oskate natukene mulle nõu anda või kuidas ma peaksin temaga sellistel hetkedel rääkima/käituma.
Tore kuulda, et teie laps on nutikas, asjalik ning hästi arenenud. Viimast näitab ka teie kirjeldus lapse mina tõhusast kasvust – see, et laps näitab selgesti välja, mida ta tahab ja mida ei taha, mis talle meeldib ja ei meeldi, on märk tema ainukordse mina arengust. See on väga tähtis etapp teie lapse elus. Kui lapsel pole võimalik näidata enda piire (tahan pallimerre, tahan veel vees sulistada jne), tema areng takerdub või kisub kiiva. Kui olete nõus lapse vajadustest lugu pidama, talle koostööoskusi õpetama, samas talle oma piire näidates (täna ei ole pallimere-päev, vees sulistamise aeg on tänaseks läbi jne), kasvab lapsest inimesi usaldav ja maailma uudishimuga uuriv tegelane.
Väikelaps ei tule veel toime oma tunnetega, ta ei saa aru, miks on nii, et tema tahab, aga kohe ei saagi. Seetõttu ta reageerib ka üle (täiskasvanulikus mõttes), seda nimetavadki vanemad jonniks. Kõige tähtsam abistav oskus ses olukorras on lapse tunnete peegeldamine: sulle ei meeldi, et me peame ära tulema; muidugi teeb sind pahaseks, kui sa ei saa pallimerre; sa oled kurb, et ma ei osta sulle seda mänguasja jne jne. Laps ei saagi veel aru teie kõikidest sõnadest, kuid ema (või isa) rahustav hääletoon, annab talle teada, et teda on mõistetud ja tal on võimalus rahuneda. Laps ei tea veel, et see paha tunne tema sees, mis nutma ja karjuma ajab, on mingi tunne, millel on nimi ja et vaatamata sellele, et see tunne on paha, on see OK. On vanema ülesanne anda lapsele teada, et tundeid tunda on loomulik, et kõik tunded, mida inimene tunneb, on normaalsed, ei ole keelatud ega lubatud tundeid. Sellest kõigest saab laps tasapisi aru mõistva ja piire paneva lapsevanema toel.
Lapsele on hirmutav olukord, mil tema ei tule oma tunnetega toime - ja ka vanem ei tule. Laps ootab täiskasvanu tuge, ema-isa peaksid suutma säilitada rahu ja kannatlikkuse. Vanemal on tihti raske vaadata-kuulata nutvat last – see võib tekitada olukorra, kus ka vanem ise ei tule enam oma tunnetega toime, sellest ka keelamised: ära nuta, aitab küll, pole hullu. Oluline on mõista, et lapse kurbust, valu, pahameelt, ärritust saab vanem küll normaliseerida ja mõista, kuid mitte enda kanda võtta – see on lapse isiklik kogemus. Mõistva vanema kõrval õpib laps samm-sammult oma tunnetega hakkama saama, ja kui nii, siis on see lapsevanem teinud ära suurepärase töö.
