...on vist parim iseloomustamaks mu muret. Võibolla see polegi mure, ehk isegi arusaadav, sest oleme lapse isast lahus olnud nüüdseks 4 kuud. Väljendub see selles, et mu kohe 5 aastaseks saav poiss jälgib ja kontrollib iga mu sammu. Ei taha üksinda jääda ühtegi ruumi eriti. Toas vahel mängib omaette kui ma köögis toimetan. Aga ei julge näiteks WC-sse üksi minna. Samuti üksi tuppa kui ma trepikojas treppi pesen...Külas käitub samamoodi kuid veel võimendatult. Hõikab mind igal sekundil. Kguaeg on midagi vaja, on viril ja jonn tuleb kergesti.
Ka mina ise olen ehk kergesti ärrituv. Samas teen kõike mida ta mul käsib ja tahab. No mitte päris kõike, poes ei saa ta kõike mida tahab.
Ta ei ole paha laps, vahel on ta terve päeva heas tujus. Aga lihtsalt tunne, et paneb mind proovile? Minul aga tekivad juba peavalud, sest vahel on tunne, et see vingumine ja mitte millegagi rahul olemine ajab hulluks. Võibolla on mul hirm, et ei oska temaga hakkama saada...Kuidas ma käituma peaksin? Kas laskmagi nii enda külge klammerduda? Ma eo tahagi teda eemale tõugata, et tal hirm süveneks, samas tunnen, et ta kasvab minust üle, ta käsutab mind ja tahab kõike kohe saada jne...Oskab keegi nõu anda, mida peaks teisiti tegema või kuidas käituma?
Kirja lugedes tekkis tunne, et olete praegu üsna ebakindel, mis on asjaolusid arvestades üsna loomulik. Lugu aga selles, et lapsed , va kavalpead ja selgelttundjad, tabavad selle ära. Lapsele on aga väga oluline, et ema oleks rahulik ja enesekindel, sest see tagab temale rahu- ja turvatunde. Laps muidugi ei oska seda teadvustada ja sõnastada, sest see on intuitiivne tunne, kuid kontrollib kogu aeg, kas olete olemas, et vajadusel saaksite teda aidata. Sellist käitumist võib vaadelda kui lahutamiskartust ja seda esineb väikeste laste juures. Emotsionaalselt rasked olukorrad panevad sageli lapsi käituma nii, nagu seda teevad neist oluliselt nooremad ja ilmselt käitub ka nii teie poeg. Kui olukord stabiliseerub, siis peaks lapse käitumine muutuma jälle eakohaseks. Nii tuleks olukorra parandamist alustada Teie enesekindluse ja - usu tõstmisega. Tehke endale nimekiri probleemidest ja muredest ja ka inimestest, kelle abile võite loota. Vaadake need nimekirjad üle ja leidke vajalikud abilised, kellega muresid jagada. Kui polegi praegu otseselt probleeme, siis inimestest, kes toeks saavad olla, võiks ikka mõelda, sest see annab turvatunde. Leidke ka aega , et endale rõõmu valmistada: käige kosmeetiku juures või SPA- s, võtke sõbrannaga midagi toredat ette. Lugege eneseabi raamatuid, õppige lõõgastavaid harjutusi ja nautige tegevusi, mis teile tõeliselt rõõmu valmistavad. Samal ajal püüdke oma lapsega suhelda nii, et laps tunneks, et mõistate teda, sest ka temal on probleem. Ja kui lapsel on probleem, siis on mõistlik kasutada aktiivset kuulamist. See on selline kuulamine, mis annab rääkijale teada, et teda mõistetakse ja püütakse aidata. Kui laps on pahur ja viril, siis peegeldage seda tagasi ja öelge näiteks midagi niisugust:" Sa oled vist ( kurb, õnnetu, Vihane ; on oluline õige tunne ära tabada), sest ükski asi ei meeldi sulle. Või siis:"Sa vist tunned ennast üksikuna, sest tahad kogu aeg minu juures olla." Sageli laps lihtsalt noogutab selle peale ja ongi kõik. Samas võib selline korduv suhtlemine viia selleni, et laps tunneb, et mõistate tema tundeid ja rahuneb maha ning teil polegi rohkem midagi vaja teha. Kui aktiivse kuulamise oskust eriti pole, siis lugege Th. Gordoni raamatuid ja võimalusel minge perekooli. Soovin Teile julgust ennast armastada ja julgelt elule vastu astuda.
