Olen kuulnud ja lugenud, et paljudel lastel kakamisprobleem kuid enamustle ikkagi kõhuprobleemide pärast või siis mingi psüühiline probleem mis lapsel seda põhjustab.
Meil mure natuke erinev kuna tõesti mu laps on vaid 1 kord vist elus poti sisse kakanud ja see siis ka kogemata ja ammu, ca 1 a. Olgu õeldud, et pissil käib ilusti juba viimane aasta, käib lausa ise wc ja teeb oma häda nagu suur mees püsti Kakab siis, aga ainult püksi, vahetpole kas mähku või aluspüksid. Läheb kuskile vaiksemasse kohta, seisab ja teeb oma häda. Olen õpetanud, kiitnud, riielnud, ähvardanud, premeerinud, rääkinud ilusti ja korduvalt, et kaka tuleb teha potti, näidanud ette no ühesõnaga kõik asjad on ära proovitud. Ütleme niipalju, et edusamm on olnud, et ta tuleb ütleb, aga siis kui kaka juba on püksis. Vahest olen ise aru saanud, et nüüd kakab ja jookseme ruttu potile ja saanud nii, et kaka tuleb potti. Kiitunud teda peale seda ja pärast lasknud ise tal lastepott ära tühjendada. Aga siiani sama seis, kaob kuskile nurka ja teeb oma häda. Samuti on meil nii lapsepott kui ka suurele potile mõeldud laste prilllaud.
Käib sõimes teist aastat ja seal pannakse talle õue minemisl mähe alla ja siis ta ka 100% oma häda ka sinna igapäev teeb. Olen rääkinud ka kasvatajatega sellest, et äkki ikka ähku ära jätta, kuid tõesti ega vahet pole kas tal aluspüksid või mähe, püksi teeb ta nii või nii. Kasvatajatel lihtsalt lihtsam teda mähkuga harida. Kasvatajad ise ütlevad, et küll tuleb ja ükspäev küsib ise potile, mis minujaoks tundub liiga uskumatu, et lihtsalt ükspäev nii ta ütleb kui ta koduski keeldub potil kakama.
Kestnud see juba nii pikka aega ja laps kohe varsti ka 3 a saamas. Mida teie arvate, kas peaksin olema kannatlik ja ikka ootama ja ootam, et ükspäev ta tuleb ja ise ütleb, et kaka häda? Või on veel mingeid õpetusi, nõuandeid mida peaksin teadma ja proovima?
Kasvatajate nõuanne on tõesti mõistlik: ühel päeval laps lihtsalt jõuab oma arengus selleni, et kaka tuleb potti, mitte püksi ega mähkusse. Samal ajal on aga sellelgi oma mõju, mil moel käitute ja suhtute teie. Riidlemine ja ähvardamine ei anna reeglina tulemust nagu jõu kasutamine ikka. Õpetamine ja ettenäitamine on palju tõhusamad. Ilmselt on teil see kogemus ka endal olemas.
Esimene soovitus on: rahu ja kannatlikkust. Ei maksa teha kakamisest liialt suurt numbrit. Muidugi saate rahulikult selgitada ja öelda, mida teie asjast arvate, saate kiita, kui kaka juhuslikult potti püüda õnnestub. Ka kõike seda: selgitamist, kiitmist, oma arvamuse ütlemist ei maksa teha ülemääraselt. Öelge korra.
Pigem vaadakem seda, kuidas läheb teil muu suhtlemisega. Kakamine (ja pissimine) on seotud kinnihoidmise ja lahtilaskmisega, õppimisega, mille tulemusel laps saavutab kontrolli oma keha üle. Tegu on seda laadi kontrolliga, mille hoovad on tõesti lapse käes. Kuna väikelapsed kasvavad täiskasvanute mõjuväljas, nende kontrolli all, siis võib kakamise kontrollimise punkti mõnes mõttes ka pöördeliseks pidada: see on midagi, mida laps tõesti saab ise reguleerida, öelgu vanem mis tahes. Ma ise otsustan, kas ja kuhu ja mil moel ma kakan! (sama on ka söömise ja pissimisega).
Kui lapsel on eakohast otsustamisõigust vähevõitu, võib ta hakata seda kompenseerima seesuguse „kakamiskäitumisega“ nagu te oma kirjas kirjeldate. Ma ei tea, kuidas teie peres on – ehk on teil sellega kõik korras. Siiski teen viite, et võiksite püüda lapsele anda rohkem nn kontrolliõigust, valikuõigust mujal (riietuse, mängude, söögi, pere vabaajategevuste jpm osas). Kui laps tunnetab, et tema on keegi tähtis: tema lahendused, tema vajadused, tema soovid on olulised, võib ka kakamiskäitumine muutuda. Mõistagi ei maksa muudatust oodata üleöö. Mõelda võiks ehk ka selle üle, kas last ehk ei aja segadusse erinev suhtumine kakamisse lasteaias (võib mähkusse kakada)ja kodus (ei või). Nii et proovida võib ka reeglite ühtlustamist.
Vahel aitab loominguline lähenemine - nt muinasjutt kakapoisist, kes tahab minna mööda vetsupotitoru teiste kakade juurde - kasutage oma fantaasiat! Ka nn kakamisrutiini loomine võib olla abistav: istute koos lapsega iga päev kindlal kellaajal vetsus, kiirustamata ja sundimata, loete koos raamatut või vaatate pilte... Nii mõnedki vanemad on saanud just seesuguste "kakamisõhtutega" asja toimima.
Kakab siis, aga ainult püksi, vahetpole kas mähku või aluspüksid. Läheb kuskile vaiksemasse kohta, seisab ja teeb oma häda. Olen õpetanud, kiitnud, riielnud, ähvardanud, premeerinud, rääkinud ilusti ja korduvalt, et kaka tuleb teha potti, näidanud ette no ühesõnaga kõik asjad on ära proovitud. Ütleme niipalju, et edusamm on olnud, et ta tuleb ütleb, aga siis kui kaka juba on püksis. Vahest olen ise aru saanud, et nüüd kakab ja jookseme ruttu potile ja saanud nii, et kaka tuleb potti. Kiitunud teda peale seda ja pärast lasknud ise tal lastepott ära tühjendada. Aga siiani sama seis, kaob kuskile nurka ja teeb oma häda. Samuti on meil nii lapsepott kui ka suurele potile mõeldud laste prilllaud.