Lugu siis järgmine.
Mul on ka 3-aastane poeg. Ükspäev mängisid nad oma toas vaikselt ja läksin vaatama, mida nad seal teevad. Poiss oli pikali maas ja tüdruk ronis talle kaksi- raksi peale, võttis trummipulga ja pani püksi. Shokk oli jube. Tüdruk sai karistada ja kui temaga pärast pikalt rääkisin, tuli välja, et sellist asja on ka ennem juhtunud(on lasknud poisil sukapüksid maha võtta ja silitas tema tagumikku-aluspüksid jäid alla).
Mul pole lihtsalt sõnu. Loodan, et see on lihtsalt huvi vastassugupoole vastu aga õudne on see, et ta seda oma venna peal teeb.
Igasugused mõtted on läbi jooksnud ja ei teagi, kas peaks hoopis lapsega psühholoogi juurde minema.
Lugedes Teie kirja jääb tunne, et põhiliselt teeb Teile muret oma 6-aastase tütre käitumine. Mulle näib, et lapsevanemana on Teil tekkinud üks küsimus, mis on selles olukorras normaalne ja mis mitte.
Seksuaalsuse teema on õrn teema, kuna vanemate kogemused ja seosed selle teemaga on teised kui lastel. Lapsed ei mõtle seksuaalsusest sellisel moel nagu meie.
Laste jaoks ei ole vahet, kas nad mängivad seksuaalse alatooniga mänge oma vennaga või sõbraga lasteaias. Sellise tegevuse põhiline eesmärk on uudishimu oma keha vastu. 6- aastane laps on oma seksuaalses arengus jõudnud nii kaugele, et tal on tekkinud huvi oma keha ja selles toimuvate muutuste vastu. Sellest huvist lähtuvalt tekivad ka mängud. Lapsevanemana on kõige olulisem lapsega sellest rahulikult rääkida, ilma häbistamise ja kurjustamiseta. 6 -aastasega saab seksuaalsuse teemal arutleda, nt. tasuks küsida, mis ta ise arvab sellest tegevusest, kus ta sellist käitumist näinud on, kas temaga on keegi käitunud sarnaselt jne. Viimane küsimus on kõige tõsisem, kui siin tuleb välja et temaga on sarnaselt käitunud mõni täiskasvanu tuleks otsida psühholoogi juurest abi. Avatud suhtumine ja suhtlemine on kõige parem viis olukorra lahendamiseks. Pliiatsi püksi pistmisel tuleb rääkida lapsele turvalisusest, et teisele lapsele ei panda ühtegi mänguasja ega pliiatsit mitte kuhugi (midagi ei panda kõrva, pepusse jne). Siin tasub ka põhjendada, et Teine laps võib nii saada väga haiget. Lapsele võib öelda, et oma keha tundma õppimiseks võib ta katsuda ainult oma keha. Samuti võib lasteaiast küsida, mida kasvatajad on märganud laste mängudes. Sageli mängitakse selliseid mänge lasteaias, mis tulevad koju kaasa. Võibolla saab sama teemat arutleda ka lasteaias koos teiste lastega.
Kokkuvõttes on kirjeldatud käitumine 6- aastase lapse arengule omane. Põhiliselt tuleb vanemana Teil lapsega rääkida ja vajadusel ka ise juurde lugeda. Kui peale vestlusi ja arutlusi ei vähene seksuaalse alatooniga mängud tuleb pöörduda psühholoogi poole. Ise saate täpsemalt lugeda raamatust "Laste seksuaalkasvatus" autor Cacciatore,R (200
