Oleme abikaasaga hädas 6-aastase poisi käitumisega Oli varem ja on vahest ka nüüd väga hooliv, sõnakuulav, sõbralik ja heatujuline laps. Sai ilusti aru, kui midagi talle lahti seletasid, miks nii ja mitte teistmoodi. Nüüd oleks nagu varateismeline meil kodus. Igale asjale on vaja midagi vastu öelda ja tavaliselt vinguvas kõneviisis, igale meie palvele, mis muutub siis juba käsuks, on vaja midagi vastu poriseda või lihtsalt mitte teha. Tuju on tal kogu aeg kuidagi kehva - rõõmsameelset ja positiivset last nagu polekski enam.
Meil on peres suured muutused olnud. Väikene poeg on praegu 8-kuune. Kirjutasin varem ka siin ja küsisin nõu, kuna suurem poiss kippus öösiti voodisse pissima. Seda muret nüüd enam ei ole. Väikese vennaga on ta kogu aeg olnud sõbralik, nunnutav, mängib temaga või tema juuresolekul tema asjadega. Samas - nii naljaks, kui see mure ka ei ole - on suurem laps vahest liiga pealetükkiv - ronib näo ette, musutab põskesid ja sedasi nagu korduslindil. Pidevalt. Kust jookseb see piir, kus peaks ikkagi keelama, et ära musuta kogu aeg? Ühelt poolt see nagu ei olegi ju mure, teiselt poolt on seda tõesti liiga palju. Oleme mehega nagu rikkiläinud plaadid juba, teades väga hästi, et "ära tee" ei ole just kõige mõjuvam lähenemine. Seda enam, et suur laps nagunii on selline torssis meil ja ei tahaks ammugi seda, et ta hakkas väikesele haiget tegema või temasse halvasti suhtuma.
Meie õhtu on liiga sageli selline. Suur poeg on meie juures suures toas. Mängib väikevennaga, musutab, nunnutab, katsub pead, kõrvu, kõdistab siit ja sealt. Mingi aeg jube vahva. Siis aga tahab väike ise tegutseda - ta roomab ja tõuseb põlvedele püsti. Ikka suur laps jälle krapsti juures, kõditab siit ja sealt, musu laksti jälle põsele. Ütleme, et ära tee, las väikevenna ise tegutseb, ole lihtsalt ta juures või tule tee laua ääres seda või toda. Ei, ta kargab jälle väikese nina ette, tirib teda ühele küljele ja teisele... Ja see lõpeb sellega, et emb-kumb kisame, et jäta ometi järgi või mis veel hullem - mine siis oma tuppa ja ole seal omaette. Samas ma südames tunnen, et see ei ole õige. Seal ta siis veedab üksinda oma õhtu, vahetevahel meie juures käies, midagi rääkides, näidates, tehes. Mind teeb selline asi ütlemata kurvaks.
Kui lähen suure poja tuppa, teatab mulle: "Mine ära juba!" Õhtul: "`Ma ei taha magama, ma tahan mängida, tahan natuke veel olla!" jne jne Natuke kohe solvavad on need tema ütlused ja käitumised. Olen viimasel ajal hakanud ta peale rohkem karjuma (ja ka mees), sest siis ta suvatseb seda teha, mida me palume. No aga nii ei saa ju ometi edasi, midagi peaks ette võtma.
Mida teha?
Ma saan teie kirja lugedes aru, et ühelt poolt tahate oma vanemat poega aidata, kuna märkate, et tema rõõmsameelsus on kuhugi kadunud ning miski muudab teda tõrksaks. Mingis mõttes tajute, et suurem poeg jääb justkui teie kolme hulgast välja ning see teeb teid kurvaks. Teiselt poolt tunnete iseennast halvasti, kui poeg teid tõrjub ja ei täida teie palveid või nõudmisi.
Alustan teie küsimusest, et millal peaks keelama suuremat, et ta väiksemat pidevalt ei musitaks. Selles olukorras soovitan teil esiteks enda sisetunnet jälgida ning vaadata, mis hetkel teile endale tundub, et hellitamine läheb üle piiri. Mis teile sellise tunde tekitab? Kas väiksem muutub rahulolematuks? Kuidas täpselt väiksem käitub? Kui väiksemal ei paista olevat probleemi, siis ei olegi ju probleemi. Kui väiksem laps hakkab märku andma, siis lihtsalt peegeldage väiksema käitumist armastaval viisil suuremale. Aidake suuremal lugeda väiksema kehakeelt ja märguandeid. Olge vahendajaks ja tõlgiks, mitte aga olukorra lahendajaks. Kui suurem laps ei lõpeta ikka kõditamist, siis peegeldage talle tema enda käitumist ja tundeid. Öelge näiteks: „sa tahad temaga nii väga praegu mängida… isegi kui tema enam ei taha“. Siis laps võib kas edasi rääkida oma vajadustest või rahuneda, kuna tunneb, et ka tema vajadust nähakse ja mõistetakse. Teie ülesanne võiks olla aidata lastel teineteise tunnetest ja vajadustest paremini aru saada. Aktiivselt sekkuda võiksite alles siis, kui keegi vajab tõesti kaitset.
Kirjast ei selgu, kui palju te mürate suurema lapsega, aga mul tuleb veel selline mõte, et võib-olla väljendab suurem laps natuke agressiivse musitamisega oma helluse vajadust. Võib-olla igatseb ta, et ka temaga keegi müraks ja mängiks sellisel viisil. Te võite proovida peale seda, kui olete väiksema rahulolematust ja privaatsuse vajadust suuremale peegeldanud, küsida, kas ta tahaks tulla natukeseks teie sülle. Või leiate muudel hetkedel võimaluse talle rohkem füüsilist lähedust ja müramist pakkuda. Isegi kui ta algul natuke tõrjub, siis võib olla ta tegelikult igatseb seda, et vanemad ka teda samuti hoiaksid, kui pisikest venda.
Isegi kui te annate endast parima ja armastate ka vanemat last väga, võib laps mõelda ja kogeda, et ta ei ole enam vanematele nii tähtis, kuna vanematel on nüüd uus laps. Sel juhul vajab laps, et vanem jaksaks ära kuulda selle valu, hirmu ja viha ning kohale jääda ning mitte hüljata (mitte saata teise tuppa). Laps vajab kogeda, et vanem tahab tema kogemust mõista. On normaalne kogeda pettumust, kui ühel hetkel tuuakse koju keegi "uus", kes võtab suure osa tähelepanust endale. Laps ei pruugi oma pettumust väljendada otse, sest kardab, et kaotab siis viimasegi vanemate armastuse. Kuna aga pettumus ja kurbus on lapse sees, siis ta võibki seda väljendada muudes tegevustes. Pisikest nunnutades võib ta loota vanemate heakskiidule ja tähelepanule.
Seega kuulake ja lubage tunda. Kõik tunded on turvalised. Tunnete aktsepteerimine ei ole sama, mis nõustumine lapse mõtetega. Kui teie laps on väiksema peale ka vihane, siis pole vaja karta, et see nii ka jääb. Aktsepteerige vanema lapse tundeid ja usaldage, et see viha kaob, kui taastub tema turvatunne. Vanemal lapsel on oluline kuulda ja tunda, et ka tema vajadused on sama olulised, kui väiksema lapse omad. Lapse tundeid kuulata on vahel päris valus, kuna teie olete tahtnud ju ainult parimat, kuid laps võid kogeda hüljatust jne. Siiski soovitan kuulata ja mitte õigustada ega selgitada lapsele sel hetkel midagi. Lubage kõikidel tunnetel välja voolata. Mõnel teisel hetkel, kui laps on juba võimeline teid kuulama, siis väljendage talle oma armastust ja soovi tema vajadusi tõeliselt märgata.
Mõni sõna ka palvete esitamisest lapsele. Võite oma palveid väljendada oma vajaduste keeles. Lapsed aitavad hea meelega vanemaid, kui vanematel on mingid vajadused. Kuid lapsed ei taha alluda ja käsku täita. Selle teema kohta võite lugeda Th. Gordoni raamatust „Tark lapsevanem“ .
Oli varem ja on vahest ka nüüd väga hooliv, sõnakuulav, sõbralik ja heatujuline laps. Sai ilusti aru, kui midagi talle lahti seletasid, miks nii ja mitte teistmoodi. Nüüd oleks nagu varateismeline meil kodus. Igale asjale on vaja midagi vastu öelda ja tavaliselt vinguvas kõneviisis, igale meie palvele, mis muutub siis juba käsuks, on vaja midagi vastu poriseda või lihtsalt mitte teha. Tuju on tal kogu aeg kuidagi kehva - rõõmsameelset ja positiivset last nagu polekski enam.