Olen hädas oma 5-aastase pojaga. Ta on mu ainuke laps ning elame tema bioloogilisest isast eraldi. Biol. isast lahku kolisime, kui poeg oli just saanud 2. See suhe oli täis vägivalda, mida laps ka palju pealt nägi. Vägivalla tõttu see suhe puruneski – võtsin lapse ja kotitäis riideid, ning kolisin ära . Juba vana suhte ajal tutvusin oma praeguse abikaasaga, kes aitas mind ärakolimisel jne. Meist saigi paar ning abiellusime. Lapse ja uue abikaasa suhe on normaalne, laps kutsub teda issiks.
Lapsega ilmnevad probleemid lasteaias. Ta ei kuula kasvatajaid, magamisajal segab teisi magajaid, ise jääb magama haruharva. Põhiprobleemiks on löömine . Ta lööb rühmakaaslasi, ka ilma igasuguse nö põhjuseta. Tema rühmakaaslased juba kardavad teda, kuigi ta on oma rühmas noorim. Ta on kaheaastasest peale olnud “kerge käega” lasteaias, kuid viimasel aastal on see eriti tugevalt esilekerkinud. Muus osas on tema areng eakohane – arvutab, joonistab, tunneb tähti ja loeb sõnu. Selles osas kasvatajad muudkui kiidavad teda, aga sotsiaalne areng ja teistega arvestamine on nullilähedane. Käisime ka aasta tagasi psühholoogi juures, kellelt otsest abi ei saanud, arvati et see möödub, kuid nüüd on mu mõistus otsas.
Miks ta nii teeb? Ta nagu oleks maailma peale vahest nii vihane, ja siis rühmas äkki lööb kedagi või vihastab mänguhoos ja virutab..
Kodus käitumisprobleeme niimoodi ei esine. Oleme suht ranged vanemad, ta teab koduseid reegleid ja käitub vastavalt nendele. Ka poes, külas või mängutoas on kõik okei. Ja nii kui lasteaeda (vahetasime ka mõned kuud tagasi lasteaeda, kuna vanas rühmas oli rusikakangelasi ja ropendajaid rohkelt, ropendamine kadus kohe, kuid löömine on ikka, ja keegi teine selles rühmas rusikaid ei kasuta) läheb, ei jõua ma õhtul probleemide rida õpetaja suust ära kuulata.
Minu ja abikaasa suhe on väga ilus. Meie abielu on selline, et see peaks ometi lapsele olema suureks eeskujuks – kuidas mees oma naist hoiab, üksteist aidatakse, asjadest räägitakse. Või olen ma kodus liialt abikaasa päralt ja tõrjun last eemale ning ta on selline tähelepanupuudusest? Sellelt mõttelt olen end viimasel ajal tabanud küll.. ütlen lapsele peale tööpäeva, et emme on väsinud , mine mängi omaette niikaua kui issiga süüa teeme, või olen arvutis meile lugemas ja laps tuleb mu kõrvale seisma , juba ma ütlen et mine ja tegele oma asjadega, emme teeb natuke tööd…
Või on need halvad geenid tema bioloogiliselt isalt? (õnneks pole me temaga rohkem peale lahkuminekut kohtunud, ta ei ela eestis)
Või on see agressiivsus seotud mu abikaasaga, kellel aegajalt lööb välja see, et laps on just SELLE mehe laps, kes oli minuga vägivaldne? Ja selle meeleolu varjus käitub abikaasa lapsega karmilt ning nõuab igal sammul päris kurjalt distsipliini järgimist..
Mul on vaja abi, sest ma soovin, et mu laps ei oleks vägivaldne, ta läheb järgmisel sügisel kooli ja ma tahan et tal oleks sõbrad, keda ta külla kutsub.. et ta oleks rõõmsameelne ja heasüdamlik (see on temas olemas, ta pole kogu aeg kuri). Et ta saaks oma tunnetega hakkama, aga ma ei oska teda aidata…
Laps, kes on agressiivne ja ei ole valmis täiskasvanuga koostööd tegema, on eelkõige hirmul ja hädas, ta kaitseb ennast sel moel nagu tema lühike elukogemus seda talle on õpetanud. Väiksed lapsed ei oska tõepoolest oma tunnete ja vajadustega toime tulla, ja teie lapse esmases toimetulekumudelis võib olla jälg isa kunagisest vägivaldsest käitumisest. Seda mudelit saate osaliselt „kustutada“ teistsuguse (vägivallast vaba) käitumisega.
Kirjeldate enda ja oma abikaasa suhteid kui ilusaid-hoolivaid, ja vähemalt sama palju hoolivust peaks kindlasti olema ka teie ja lapse vahel. Abikaasa karm käitumine lapsega võib mõnes olukorras küll asjakohane näida, kuid kuna see on samuti seotud jõu kasutamisega, siis võiks sellega ettevaatlik olla. Kui poiss näitab agressiivsuse märke mitte kodus, vaid sellest väljapool, elab ta ilmselt kodus korjatud pinged (ma ei tea, kas ta tohib oma tundeid kodus välja näidata, välja elada, nutta, jagu trampida vms) välja mujal – kuidagi peavad need ju maandatud saama.
Liiane jõu kasutamine annab lapsele märku, et tema vajadused ja tunded pole tähtsad, seega pole ka ta ise ei tähtis. Kuid igaüks tahab olla tähtis – laps, kes tunneb, et ta seda ei ole, valib sageli „halva“, „võimatu“, „keelatud viisil“ käitumise, saades nii kätte talle nii vajaliku tähtsuse ja tähelepanu, olgu küll, et n-ö tagurpidise.
On väga oluline aidata lapsel oma emotsioonidega hakkama saada. Tunded alanevad ja leevenduvad, kui need nende tundjale tagasi oskame peegeldada, püüdes neid justkui ära arvata. Oleks hea, kui lapse lasteaiaõpetajad ja ka teie ise oskaks lapse tundeid välja tuua. Näiteks: paistab, et sa oled kuri, et nad sind mängu ei võtnud..., ma näen, et sa oled pettunud, et sina esimene ei olnud..., sulle ei meeldi, et me peame nüüd magama minema... Nii saab laps aru, et halbadel ebamäärastel tunnetel tema sees on nimed, et tundeid tunda on normaalne ja et teistel on võimalik neist aru saada. Tasapisi õpib ta ära, et löömise asemel võib hoopis öelda, et ta on kuri.
Peaksite jälgima, kuidas saate poisiga rohkem koostööd teha, nt olukordades, mis teile probleemi tekitavad, panna loomulikult piire, aga samas ikka ka kuulata ja küsida, milliseid lahendusi laps ise olukorra lahendamiseks välja pakub. Lapse seesugune kaasamine aitab tal tasapisi kasvatada vastutuse ja eneseväärtuslikkuse tunnet. Laps, kes tajub, et teda võetakse kuulda ja mõistetakse, on palju avatum ka vanemale vastu tulema, temaga koostööd tegema, tema ettepanekuid kuulama.
Kui lapse emotsioonid on n-ö laes, et kuule ta tegelikult vanema ratsionaalset rahustavat juttu. Seega kõige enne kuulake ja alles siis rääkige, mis te toimunust arvate ja milline on teie ettepanek seda lahendada.
Laps, kellega sel moel ringi käiakse, saab piisavalt teateid selle kohta, et teda püütakse mõista, et ta on väärtuslik ja armastatud, nii õpib ta armastama ja väärtustama iseend ja teisi.
Vägivallaga (löömine jms) reageerivale lapsele on vaja panna selgeid piire, samas säilitades lugupidamise enda ja lapse vastu. Eelkõige on tarvis aru saada, mis lapsega tegelikult toimub, st last tuleks kuulata, aktsepteerida ja mõista.
Geenide osast lapse iseloomus räägitakse kaasaegses psühholoogias aina vähem. Palju suurem osa lapse käitumise ja iseloomu kujundamisel on kasvukeskkonnal, kasvatusmeetodil, vanemate hoiakutel-eeskujul-väärtustel. Järjekindel tähelepanelikkus, kindlameelne piiride tõmbamine, aga kindlasti ka soojus ja emotsionaalne kohalolek on lapsele väga olulised. Palun võtke aega lapse jaoks. Alati, kui te lapsele ütlete, et teil pole tema jaoks aega (olgu põhjus nii tähtis kui tahes), ütlete te lapsele, et ta pole tähtis. See tunne lapse sees on oluline vihatunnete käivitaja. Kindlasti saate teadvalt oma aega nii planeerida, et vähemalt 1-1,5 tundi päevas lapsele pühendada saate. Küll te näete, kuidas selle toel lapse päikeseline pool välja ilmub.
