Tere,
Plaanime minna perega (üks 10 a poiss, mina ja mees) koolivaheajal reisile. Kuna poisi käitumine koolis oli eelmisel veernandil rahuldav (3), oli palju märkusi stiilis - segab tundi, jutustab tunni ajal, ei tööta kaasa jne siis otsustasime, et motiveerime teda sel veerandil reisiga. See toimub aga alles märtsis. Ja juba ma näen, et see ei toimi, sest me lubasime, et kui ta käitumine on hea, siis saab kaasa aga kui on alla selle, siis kaasa ei saa. Ometi on tal juba märkused, ei pea kinni kooli reeglitest jne.
Samas ma tahaks väga teda kaasa võtta, kuna talle meeldiks seal ja tahaksin ikkagi koos perega puhata. Mida siis nüüd teha? Kui ikkagi lubame, kuigi käitumine ei tule ilmselgelt hea, siis võib ta seda võtta kui meiepoolset reegli murdmist ja ei võta meid enam tõsiselt. Siiani oleme püüdnud olla oma keeldudes ja reeglites järjepidevad.
Mida teha?
Te kirjutasite, kuna tunnete oma südames, et viis, kuidas olete valinud last motiveerida ei tundu õige ega mõjuv. Otsustasite last motiveerida reisile saamisega, et ta hakkaks koolis paremini käituma. Samas tunnete nüüd, et olete iseendaga vastuollu läinud, kuna teie enda tegelik vajadus on olla perega koos, kuid nüüd te justkui ei tohiks seda lubada. Teile tundub, et peate justkui kinni hoidma „vanema rollist“, mis eeldab, et te peate olema järjekindel, sest muidu poeg ei kuula enam üldse.
Kirjutan mõned mõtted järjekindlusest ja „motiveerimisest“, võib-olla aitab see teil selgust luua. Kui vanem seab endale esimeseks eesmärgiks olla järjekindel, siis ta ei saa olla paraku siiras ja aus. Sel juhul ta mängib vanemat ega saa olla päris, ei saa olla inimene. Kuidas saakski üks laps võtta tõsiselt ja austada kedagi, kes mängib mingit rolli. Meie kõigi päevad ja meeleolud on erinevad. Meil kõigil tekib uusi ideid ja mõtteid
Reisi lubamine või keelamine on võimu positsioonilt „motiveerimine“. Laps saab tasu või karistuse. Selline motiveerimine hoiab last kas sõltuvuses või hirmutab. Võimu kasutamine töötab tihti hästi - kuid ainult lühiajaliselt. Vanematel on ühel hetkel raske veel suuremaid tasusid pakkuda (järgmisel vaheajal uus reis) või ei ole neil südant oma ähvardusi (jätan reisilt maha, saadan su erikooli, kutsun politsei jne) ellu viia.
Võimu kasutamisele reageerivad lapsed kas võitlemise, põgenemise või alistumisega. Alistumine võib tunduda sellena, mida me soovime, kuid alistunud laps jätab iseennast psühholoogiliselt maha ja hakkab vanemate soove täitma. Hiljem hakkab ta sõprade, abikaasa, oma laste või ülemuse soove täitma, kuna ta ei oska leida üles enam enda isiklikke väärtusi ja vajadusi. Selline inimene ei saa tunda elust rõõmu.
Aga mida siis teha? Põhiline nõuanne on olla aus oma lapsega. Esimeseks sammuks on endasse vaadata ja aru saada, kuidas konkreetselt mõjutavad märkused teie vajadusi. Kas teid kutsutakse kooli? Õpetaja helistab ja te peate neid ebamugavaid vestlusi pidama? Milliseid tundeid see teis tekitab? Kui te vihastute, siis vaadake viha alla ja püüdke leida päris tunded – abitus, häbi, kurbus, jõuetus, süü, piinlikkus jne. Teine samm võikski olla see, et väljendate iseennast oma lapsele. Lapsed teavad tihti reegleid, kuid nad ei tea, kuidas nende vanemad end tegelikult tunnevad. Kuna lapsed armastavad alati oma vanemaid, siis nad tahavad arvestada oma vanemate vajadustega. Väga tihti lapsed ei tea oma vanemate tegelikest vajadustest ja mõtetest midagi, sest vanemad mängivad „rolli“.
Laps austab ausat vanemat kindlasti rohkem. On teada, et kontrolli ja võimu suurenedes väheneb tegelik mõju. Kui vanem karistab ja tasustab, siis laps tegelikult ei kuula enam vanemat, ta lihtsalt allub või võitleb.
Te võite ka lapsele otse öelda, et olete mõelnud selle asja peale ja jõudnud otsusele tühistada see tingimus, et käitumine peab olema hea, selleks et reisile saada. Võite öelda otse, et loomulikult teile meeldiks, kui kooli probleemid laheneksid, kuid te naudite siiski oma pojaga ja perega koos olemist ja plaanite reisile minna igal juhul. Lapsel on tähtis kuulda, et tema olemasolu teid rõõmustab – sellest areneb lapse eneseväärtuse tunne.
Teine oluline pool on siin see, et kui laps käitub halvasti, siis ta tunneb ennast halvasti. Kui laps tunneb ennast halvasti, siis aitab aktiivne kuulamine. Te kuulate ja peegeldate tagasi ning jätate kõik oma arvamused kõrvale. Püüate tõeliselt näha maailma – kooli, kaaslasi, õpetajaid, teid ennast – läbi oma poja silmade. Kirjast ei selgu, kas tema käitumine on lihtsalt lõbus/mänguline ja seetõttu ta ei suuda tunnis keskendud või on tegemist konfliktidega. Kui lapsel on lõbus, siis on õpetajal probleem ja ta peaks leidma viis, kuidas end kehtestada. Kui lapsel on konfliktid, siis on tal ka endal probleem ja ta vajab abi, kuulamist ja mõistmist.
Aus suhtlemine võib, kuid ei pruugi tuua kiireid lahendusi, kuid see loob kindlasti lähedase ja rahuldustpakkuva suhte.
Kui teil on huvi saada rohkem teada sellest, et kuidas luua lähedast suhet oma lapsega, nii et ta teid tõesti kuulaks, siis soovitan Gordoni Perekooli kursust, Th. Gordoni raamatut „Tark lapsevanem“ või Jesper Juuli raamatuid „Sinu tark laps“ ja „Ei ütlemise kunst“.