Poja hakkas mul pöialt imema juba paari kuuselt, ei teinud siis asjast suurt numbrit. Ta jäi ilusti nii magama ja lutti ta ei tunnistanud. pöial oli tal suus kui oli mingi mure või kõht oli tühi, või kui magas.
Kui poja sai aasta ja 3 kuuseks, siis tekkis tunne, et nüüd hakkame võõrutama pöidlast.
kuulasime siis vanemate naiste tarkust, keerasin ta pöidla sidemesse ja määrisin paksult põltsamaa terava sinepiga kokku. Juhtus see mida ootasime, hakkas pihta jonn ja kisklemine ja peksmine, kuid paari tunniga rahunes maha ja sai ilusti ilma hakkama, magama minnes jonnis ta sammuti pea paar tundi, tänu abikaasale suutsin endale kindlaks jääda ja ei võtnud sidet ära.
järgmisel päeval ei olnud erilist probleemi, natuke jonnisem oli kui tavaliselt ja magama jäi ca poole tunnise nutuga, mis muutus iga päevaga lühemaks
nädal hiljem oli lihtsalt puhas side sõrmel, mingit halba maitset enam ei pidanud lisama.
algusest oli paar nädalat möödas, meil ununes peale sauna käsi kinni siduda ja kui ükskord avastasime siis tuli välja et enam ei olegi vaja
Olime nii õnnelikud, nii möödus pea nädal kui üks hetk õudusega avastasin et tal on jälle pöial suus. panin kiiruga sideme peale ja igaks juhuks ka sinepit.
Siiamaani ta kasutas imemiseks ainult vasaku käe pöialt, kuid nüüd avastas ta et tal on veel üks pöial. Ei aidanud muud kui sidusin ka teise käe kinni ja sinepit peale
Kuid oh õudust - talle hakkas sinep maitsema, pöidlad läksid käiku ka sideme ja sinepiga, nii lisasin sinepile korralikult Cayenne pipar. paar päeva oli rahulik, kuid siis harjus ka selle maitsega. olen proovinud veel halva maitsega küünelakki, taco tulist punase pipra kastet, teravat sinepi kastet. kuid kõigi nende asjade mõju on maks kaks päeva.
mingi hetk meil jäi pöidla imemist vähemaks ja sidusin talle ümber pöidla lihtsalt plaastri ja panin maitse sinna peale,
Hetkel ei ole tal poidla küljes midagi, ta saab ilusti aru, kui ma ütlen et võta pöial ära. vahest võtab jonniga, olen kahjuks kasutanud ka vastu näppe löömist, ta saab küll jube kurjaks, kisab ja loobib asju kuid, poialt mõnda aega suhu ei pane.
juba paar kuud magab ta paksude talvekinnastega, mis ulatuvad küünarnukini, üks õhtu sai multa nutust ja oma lõputust keelamisest hing täis ja panin talle kindad kätte. ca 10 min "kaklesime" et ta kindaid käest ei võtaks, kuid siis ja ca 10 minutiga magama ja magas rahulikult öö läbi, nüüd kui on magama mineku aeg ja ta voodisse panen läheb tal pöial automaatselt suhu, kuid kui panen kindad kätte. magatakse juba ca 5 min pärast õndsa und. vahest öösel jääb kinnas külje alla kinni ja kui tuleb kinnas ära siis pöial läheb kui vedruga suhu. kinnas uuesti käes magab ta rahulikult edasi nagu midagi ei juhtuks. hommikul üles tulles ta ei võta enne kindaid käest kui ma luban
olen üritanud jälgida ja aru saada, mis põhjus see on miks pöial suhu läheb, kuid tulutult.
Siit olukordi, mida olen näinud:
tihti vaatab telekat ja käsi ise liigub suu juurde
ronib peitu et ma ei näeks- kuskile teise tuppa, laua alla, tooli alla, oma mängutelki
tõmbab mone riideeseme näo ette
paneb lihtsalt kõhuli olles näo patja ja sinna vahele pöidla
kõige jubedam - vaatab mulle lihtsalt otsa ja paneb pöidla suhu.
Joob oma tilaga tassist ja selle korval on pöial suus
Algul seostasin seda tähelepanu vajadusega, kuid ta ronib ju mu eest peitu
Täna hommikul sai mul mõõt täis, ta istus mul süles ja vaatasime Jänku Jussi. Tal läks pöal suhu, keelasin ei mõjunud, tegin hoiatuse, et kui pöalt ära ei võta siis emme annab vastu näppe, kuid ei. Andsin kaks korda õrnalt vastu näppe, kuid selle peale vaadati mulle suurde silmadega otsa ja suunurki pöidla varjust tõusis naerule. Kolmas kord sai vastu näppi nii korralikult, et mul endal oli ka valus. Kuid alles see aitas. Sai küll kurjaks, kuid paar tundi ta pöialt suhu ei pannud, ja peale selle piisas ainult ta nime ütlemisest , kui ta võttis juba pöidla suust ära
Palun andke nõu, kuidas talle püsivalt selgeks teha, et pöialt ei tohi suhu panna
Ükski inimene, ei suur ega väike, ei tee midagi lihtsalt niisama. Iga tegevuse ja käitumise taga on vajadused. Ükski käsk ei kaota vajadusi, seetõttu on jõu kasutamine mõttetu, sest see muudab vaid käitumist.
Küsimus on siin selles, kuidas saaksite paremini aru, millise lapse katmata vajadusega on pöidla imemine seotud. Pakkusite ise tähelepanuvajadust, samas lükkasite selle ümber. Mainin siinkohal, et lapse tähelepanuvajadus ei pruugi ilmneda sel moel, et ta emme küljes ripub, vaid ka nii, et ta end ära peidab – kui tal tekib kogemus, et alati, kui ta seda teeb, tullakse teda otsima, mis lapsele tähendab kontaktivõttu ja tähelepanu. Lapsed märkavad teraselt käitumisjärgnevusi ja hakkavad neid kasutama, muidugi mitteteadlikult. Nii et kui laps jagab ära, et alati kui ta teeb teatud tegevust, järgneb sellele mingi täiskasvanu tegevus (reaktsioon), asub ta seda kordama, et saavutada reaktsiooni. See on üks lapse viise õppida tundma inimsuhteid, samuti võib vanema reaktsioon aidata lapsel rahuldada mõnda tema arengulistest vajadustest.
Tihti on seesugused stiimul-reaktsioon käitumised ka n-ö äraspidised, näiteks tekib lapsel kogemus, et kui ta teeb täiskasvanute mõttes mingit ebasoovitavat tegevust (jookseb mööda tuba, kakab püksi, lööb väikevenda, ronib aknalauale jmt), saab ta kohe tähelepanu. Ja kuigi see tähelepanu on n-ö negatiivne (riidlemine, karistamine, loeng heast käitumisest jne), on see ikkagi kontakt, keegi räägib temaga, vaatab otsa, tuleb ligemale... see kõik on parem kui tähelepanematus. Sest pahatihti on ju nii, et kui laps ilusti vaikselt nurgas mängib, ei tehta temast väljagi. Loomulikult peab laps saama ka üksipäini keskenduda – ma räägin ülemäärasest mitteväljategemisest.
Muuseas, üks hüperaktiivsuse tekkepõhjusi on see, et laps peab aina hullemaid asju tegema, et vanemat reageerima saada, sest ainult „üle vindi“ käitudes saab ta kätte talle arenguliselt nii olulise isa või ema tõelise kohaloleku. Lapsele ei piisa meie füüsiliste kehade ligidalolekust, kuigi ka see on tähtis. Vaja on tõelist, ehedat kontakti, sajaprotsendilist kohalolekut lapse jaoks.
Nii võib teie lapsukese pöidaimemine olla seotud näiteks tavalisest ehk suurema imemisvajaduse kõrval ka kontaktivajadusega. On ju ilmne, et alati kui laps pöidla suhu paneb, saab ta reaktsiooni. Kujutlege, et teie lapsel ei ole seda kommet. Mis oleks teie suhetes, ja ka üldse peresuhetes teisti? Vahel saab just seda küsimust esitades jälile mõnele põhjusele, mis muret tekitavat olukorda toidab. Laps õpib üsna ruttu ära, et temal oma käitumisega on võimalus vanemaid mõjutada, näiteks neid ühendada.
Ma ei tea, kas olete proovinud ka lapse kombele reageerimata jätta või püüdnud seda teha lühidalt, mõjusalt, kuid jõudu kasutamata? Praegu tundub, et lapse pöidlaimemisest on saanud ühelt poolt teie ja lapse vaheline võitlus, teisalt aga teie kahe suhtlemisviis. Kas tuleks kõne alla lõpetada võitlus? Jõu kasutamise korral saame alati vastu sama palju vastasjõudu, olgu küll, et nii väikese lapse puhul võib see lause isegi kummastavalt mõjuda. Ent kui loete oma kirja, siis saate sellele kinnituse: teie tegite midagi, laps tegi midagi, te tegite midagi uut, laps reageeris sellele omal viisil jne, jne. See on lõputu võitlus ega vii kuhugi, täpsemalt: nii teie kui ka laps olete väljapääsmatus olukorras, see võib võtta trauma ilme.
Kõik lapse harjumused on kaudselt vanemate kujundatud. Teie peal on vastutus need vajadusel ümber kujundada. Kuidas muuta teievahelist suhtlust? Püüdke lapse jaoks enam kohal olla, tegelge temaga palju rohkem kui seni kombeks, alati kui laps paneb pöidla suhu, võtke see õrnalt ja kindlalt ära ja kohe muutke tegevust, et lapse tähelepanu ümber suunata. Kohased on ka rahulikud ja kindlal viisil öeldud minasõnumid, kus annate lapsele teate selle kohta, mil moel see tegevus teile mõjub, mida te kardate juhtuvat, mida tunnete, kui näete last nii tegevat. See sõnum mõjub ainult siis, kui ise sellesse usute. Öösel, kui märkate pöialt suus, võtke see lihtsalt ära. Kui ta magabki mõnda aega pöial suus – mis siis teie arvates hirmsat juhtub?
Tähtis on, et te ise rahuneksite ja oleksite nõus muutma oma hoiakuid. Minu kindel soovitus on lõpetada kohe kõik jõulised manipulatsioonid (kindad, sinep, sidemed, löömine jmt) ja asendada need rahulike verbaalsete sõnumite, hea kontakti loomise ja tegevuse ümbersuunamisega.
