Minu tütar on aasta ja seitse kuud vana. Umbes aastaselt jäi ta ise oma voodis magama, seda nii päeval kui ka õhtul, ilma igasusuguste probleemideta.
Nüüd on meil aga juba nädal aega probleem. Nimelt kui mina või issi paneme ta voodisse, ei jää ta enam sinna rahulikult pikali ega lehvita meile, vaid tuleb püsti ja hakkab nutma. Viskab oma padja, nuku ja luti voodist välja ja tahab nendega meie voodisse üle kolida ja emme või issiga koos magama jääda. Ta korrutab ka pidevalt "emme ka" või "issi ka. " Püüdame teda rahulikult tagasi oma voodisse pikali panna, kuid ta ei ole nõus ja hakkab kõva või isegi kõvema häälega nutma. Oleme püüdnud talle rahulikult selgitada, et on uneaeg ja tal tuleb magama jääa, aga see ei aita. Sügisest peale on meil tema uinumise ajaks jäetud ka lamp põlema, sest tundus,et ta kardab pimedust. Ja loomulikult enne magama mineku aega püüame olla võimalikult rahulikult, käime vannis, riietume ja samal ajal selgitame, et varsti tuleb tal tudule minna. Kohe kui ta seda kuuleb on vastuseks ei -ei.
Oleme proovinud erinevaid viise, lasknud tal voodis mõned minutid nutta, siis läinud rahustama ja püüdnud uuesti teda pikali panna. Oleme ka pahandanud, see toimis üks õhtu küll, aga järgmine mitte. Seega olemegi viimased õhtud saanud ta vaid nii magama kui istume ise juures, sest kui ära minna, hakkab ta kohe nutma. Ja probleem on vaid õhtuti, päeval läheb ta ilusti oma voodisse ja jääb magama. Umbes samasugune probleem oli meil ka paar kuud tagasi, kuid lahenes 4-5 päevaga iseenesest.
Sooviksin teada, mis võiks olla sellise käitumise põhjuseks ja kuidas oleks õige toimida?
Me oleme tõesti praeguseks hetkeks proovinud kõike - nii hea kui halvaga, kumbki ei toimi. Tundub, et tema tahab emme või issiga magama jääda, mida meie ei poolda, sest kui ta on viimased 6-7 kuud kenasti ise magama jäänud, siis miks peaks see nüüd muutuma.
Magamajäämine on väikelapseeas tihti problemaatiline. Alguses gaasid, siis hambad, vahel ei lase last uinuda muud tervisehädad, mida ta ju kurta ei oska, teinekord ärevus, mis on seotud eakohaste hirmudega (nt meenutab kardinamuster mingit suurt looma), aga ka ebamugav asend, janu, liiga täis või hoopis tühi kõht, silma paistev valgus, teleka mängimine jne. Põhjusi võib olla palju ja erinevaid, tasub uurida-kontrollida, mis on teie lapse puhul segavaks faktoriks. Hea ja halva vahel valides soovitan valida ikka hea. Lapse muutunud käitumine viitab ikka ju mingile lapse probleemile, mida te hetkel ära arvata ei oska. Nii et abi võiks olla rahust, kannatlikkusest ja uurivast vaimust.
Teie lapse vanuses hakkab end tasapisi ilmutama piiride teema, sest laps kasvab ja temaga koos ka tema ainukordne MINA. Viskan luti maha, nutan, kipun voodist välja... ja uurin, kuidas issi-emme reageerivad... näe, ja reageerivadki – istuvad minu juures! Lapsed proovivad ikka, kus on piiride servad – ilma piirideta elu on nende jaoks ebaturvaline, täpselt nagu armastuseta elugi. Piiride teema on vanematele tihti keeruline, sest nõuab järjekindlust ja teinekordki ka head närvi. Lapse kasvades muutuvad ka piirid, seda peaks ikka silmas pidama, et piirid oleks eakohased. Üle 1,5-aastane laps vanemate voodis enam magama ei peaks.
Lapse erinevates nõudmistes, mida me tihti nõutuna adume ja jonniks nimetame, väljenduvad tema vajadused, sh vajadus teie tähelepanu, hoole ja armastuse järele. Kui laps on päeva jooksul saanud piisavalt kõike, mida ta oma arenguks vajab, kui tema füüsilised ja emotsionaalsed vajadused on kaetud, on päevane ja ka õhtune magamajäämine kergem. Lapse muutunud käitumine viitab ikka muutunud tarvetele, mis ehk katmata on jäänud.
Peagi kaheseks saaval lapsel on suur vajadus öelda ei-ei-ei. Nii et mõnes osas peaksite püüdma lapse ei-d ka respekteerida. Nt nii: ma saan aru, et sa ei taha veel magama minna... sulle meeldiks natuke üleval olla... sa tuleksid meelsasti issi-emme voodisse... Kõik sedalaadi laused annavad lapsele märku, et temast on aru saadud, et tema ei-d on vähemalt kuuldud ja mõistetud. See on lapsele arenguliselt väga tähtis, et ta saab ei öelda.
Alles pärast seda, kui olete mõistmist avaldanud, rääkige sellest, mis plaan teil endal oli ja püüdke lapsega kokku leppida. Ehk piisab, kui laps saab viis lisaminutit mängimiseks vm talle meeldivat. Lapsel on kergem vanematega koostööd teha, kui ta tajub, et ka tema on keegi nii tähtis, kelle arvamusega arvestatakse.
Väljakujunenud rutiin on magamajäämise juures samuti tähtis. Iga muutus võib kaasa tuua kõrvalekalded käitumises. Kas teie elus on kõik sama, mis seni? Võib ka olla, et teie pereelus või suhetes on toimunud mingi muutus, ja laps reageerib erksana just sellele. See ei pruugi üldse nii olla, aga igaks juhuks teen ka selle viite: kui teie ja teie abikaasa vahel on varjatud probleeme, lahendamata erimeelsusi jms, võib olla, et laps reageerib oma käitumisega hoopis teievahelise suhte pingele.
Oluline on jälgida, mis olukorras on laps rahulikum ja millal mitte. Pange tähele, mis eelneb sellele, kui laps jääb halvasti magama, ja mis on siis olnud teistmoodi, kui ta imekombel uinub ilma nututa. Mis on nn halva magamise päeval teisiti? Teis endas, teie meeleolus või käitumises? Abikaasas? Mängudes? Kui märkate mõnda detaili, mis siin oluline tundub, püüdke rohkendada neid olukordi/käitumisi, mis lapse magamist tunduvad soodustavat. Ja vastupidi – vähendada seda, mis rahutust ja nutlikkust näib juurde tegevat.
