Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Lapse areng :: Minu 4 aastase poisi käitumine:(

Gärol
Külaline
Postitatud 30.12.2010 kell 22:13
Tere.Mure siis selline et meil on peres üks nelja aastane poiss laps.Oleme mures tema käitumise pärast ja probleemiks siis see et ükskõik mida me ei tee ja ükskõik kuidas me ei ürita on temal alati kõik halb ja paha.Millest selline suhtumine.Ta ei väärtusta asju mida talle ostame ega ka tegusi mida tema jaoks teeme.Ta ei tunne rõõmu asjadest mis talle ostetakse või ta ei oska seda rõõmu väljendada.Kõik mis kohe välja ei tule hakkan jonnima ja asju loopima nt hiljuti jõuluvana tõi alle kaua oodatud suusad.Käisime siis täna proovimas ja uskumatu ei teinud ühtegi sammu hakkas hoppis kohe jaurama et tema ei saa emme lükka ja kui korra näitasin ette hakkaki nõudma et ma teda lükkaks ja kui keedlusin ütlesin et peab ise ka proovima hakkas suuski lõhkuma ja loopima ja hüsteeritsema.See on kõigi asjadega nii kui ei saa hakkama millelagi siis kohe kätte ja loobib.Olen palju temaga koos ta on kodus hea laps meile aga nihu õue või välja läheme hakkab käituma nii et ei tunne ära teda.Hiljuti sai vanaemalt jõuludeks sussid tegi paki lahti ja hakkas karjuma et tema ei tahnud susse ja loopis neid jonnides.Väga häbi oli.Samas meie lapsel on meeletult tähelepanu nii minu kui isa poolt mina olen kodune seega tegelen temaga enamus päevast aitab mind kodus mängime jne....Aga käituda ei oska väljas pool kodu.Kuidas ma peaksin käituma temaga kui teeb nt väljaspool kodus minule vastuvõetamatuid asju nt loobib oma jõulukinki ja karjub et tema neid ei tahnud või siis hõikab minu tädile üle mäe et mine kakale kui tädi üritab tale rääkida et ära söö lund.Ma olen täiesti nõutu sellistel hetkedel siiani ikka räägin et nii on vale nii ei tehta et emme on pettunud sinu käitumises lubab end parandada ja järgmine kord samamoodi teeb...Palun väga abi nõu?
Meelike Saarna
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 01.01.2011 kell 16:40
Olete tõesti mures ja nõutu oma poja käitumise pärast. Kui suhetes on palju asju halvasti, siis võib tõesti tunduda nii nagu kirjeldategi, et „ükskõik mida me ei tee ja ükskõik kuidas me ei ürita on temal alati kõik halb ja paha“. Siiski on väga oluline näha ka seda poolt, mis on positiivne. Kunagi ei ole nii, et kohe mitte miski ei ole hästi. Ja te ju kirjutategi ka sellest, et kui olete pojaga kodus, siis mängite koos ja et ta on abivalmis poiss. Usun, et laps saab selle eest ka tunnustust – see aitab häid käitumisviise kinnistada.
Ehk olekski esimesena abi sellest, kui püüaksite paremini tähele panna seda, millal on poeg heatujulisem ja koostöövalmim, millal mitte. Märkamist vääriv on kõik see, mis lapse ümber toimub: millises meeleolus olete te ise ja abikaasa, millised sündmused on alles juhtunud või tulemas. Need tunded ja meeleolud, mis kodus üldisemalt valitsevad, mõjutavad oluliselt ka laste meeleolu. Kui panete tähele seoseid lapse heatujulisuse ja tema ümbruses valitsevate meeleolude ja sündmustega, saate mingil määralgi olukordi paremini juhtida.
Näiteks kui teate, et poiss on väga aus välja näitama oma tundeid ja arvamust kingituste või teiste inimeste käitumise osas, siis saate enne külaliste tulekut või õue minekut anda lapsele selgeid minateateid selle kohta, mille pärast te muretsete või mida kardate ja teha vastavaid kokkuleppeid.
Üldiselt on nii, et laps, kelle emotsionaalsed ja füüsilised vajadused on kaetud, on rahulik, rõõmus ja koostöövalmis. See olukord aga muutub, kui lapsel on millestki puudu. Kuna laps ei oska oma katmata vajadust sõnastada, siis reageerib ta käitumisega, andes nii sõnumi vanamale oma vajadusest. Lapsevanema keerukas ülesanne ses olukorras on lapse sõnum lahti muukida. Lihtne abistav reegel on selline: kui ma tajun, et lapsel on probleem, tuleb last kuulata, sõnastades ümber tema poolt öeldu ja pannes sõnadesse tunded, mida lapses tunnetate. Kui saate lapse probleemi jälile, saate üheskoos mõelda, mida ette võtta.
Kui aga vanem tajub, et lapse käitumise tõttu tekib temal probleem, tuleb tal seista enda eest, anda lapsele selge minasõnum selle kohta, kust vanema arvates läheb piir, mida ei tohi ületada. Oluline on, et te ise oleksite sisemiselt kindel selles, mida lapsele räägite. Laps on väga tundlik selles osas, mis puudutab temani jõudvate sõnumite kooskõlalisust. Kui ütlete midagi, ise sellesse uskumata, siis juhtub kergesti, et laps nopib üles teie sisemise, mitte sõnalise sõnumi.
Piiride panemine on kindlasti üks keerukamaid kasvatuslikke ülesandeid, olla mõjus lapsevanem nõuab vanemalt eelkõige head kontakti iseendaga. Esiteks on vaja saada aru, millised tema enda piirid, arusaamad, teiseks: kuidas neid väljendada mõjusalt ja kolmandaks: kuidas tulla toime lapse emotsiooniga, millega vanem pärast piiri tõmbamist silmitsi seisab. Vanemal on tihti kergem käega lüüa (ja olla kõikelubav) kui kogeda ja välja kannatada lapse frustratsiooni, mis tekib vanema keelu tõttu. Siin on oluline last aidata tema tunnetega toimetulemisel (jah, ma saan aru, et sa oled pettunud...), kuid jääda enda juurde.
Ma ei oska arvata, mida võiks tähendada teie lause „meie lapsel on meeletult tähelepanu nii minu kui isa poolt“. Minu mõtle liigub siin selles suunas, et kui tegu on üksiklapsega, kes on harjunud olema tähelepanu keskpunktis ja aina saama, mida ta tahab, siis ka see võib olla üks põhjusi, miks laps tundub teie kirjelduse järgi ümbritsevatest inimestest ehk vähe hoolivat. Empaatia pole kaasasündinud omadus, seda õpib laps täiskasvanuid jäljendades.
Järjekindel piiride tõmbamine, sealhulgas kindlasti ka lapsega tehtavate kokkulepete kaudu, et laps õpiks vastutust võtma, on kirjeldatud olukordades ikka vajalik. Ka isiklik eeskuju on oluline.
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (4)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!