lugesin teemat "viha ema vastu". Ma võiksin selle ise kirjutada ja olen ema rollis. Probleem algas kui laps oli 3,5 ja lasteaias käinud juba veidi üle aasta.
Nüüd on jama juba aasta kestnud.
Suvelasteaias probleeme ei olnud. Tuli sügis, vana keskkond tagasi ja kohe ka probleemid. Ka mitte ainult, et jonnib koju tulemisel, vaid ta käitumine on täiesti väljakanatamatu - ei mängi, AINULT testib piire ja tüütab (ma ei saa mõneks sekundiks ka rahu, isegi WC-s mitte)
Kirjutasin varem ka korra ja sain head nõu. Urgitsesin, sain lapsele ligi, probleemid kadusid. (ta ei rääkinud tegelikult midagi konkreetset, aga et ta avanes ja peale minu jõulist pealekäimist ja siis probleemid kadusid)
kadusid, kuniks läks jälle lasteaeda....
üks probleem on lasteaias löömised. IGA PÄEV ta tuleb koju jutuga, et keegi lõi. Kasvatajatega rääkisin, tulemusi ei ole. (lasteaiaga üldse kontakt kehva ja ka arenguvestlusega ei ole 2 aasta jooksul nõustutud vaatamata probleemidele)
Mida soovitate?
kuidas suhtuda 4,5 aastase sellistesse vihahoogudesse lasteaeda järgi minnes?
---------------------------------
(üldiselt teie vaadetega "räägi lapsega" "peegeldamine" "aktiivne kuulamine" jne. olen põhjalikult kursis ja rakendan. Probleemid millest kirjutan on VAATAMATA NENDE MEETODITE RAKENDAMISELE. )
Teie kirjast jääb mulje, et lapse jaoks on lasteaias olemine mingil põhjusel pingeid tekitav. Ütlete, et kontakt lasteaiaga ei ole hea ning et suvelasteaias probleeme polnud.
Lapsed käituvad tihti lasteaiast tulles nii, et katsetavad piire ja seejärel nutavad pettunult. Nimelt on nutt üks võimalus, kuidas lapsed oma päeva jooksul kogunenud pingetest lahti saada püüavad. Nad ei tee seda muidugi teadlikult. Vanematele võib see õhtune käitumine tunduda väljakannatamatuna. Ja kuulamine ei tundu aitavat, sest laps lihtsalt nutab ja otsib justkui uut võimalust. Vanem jälle keelab ja laps jälle nutab. Sellises olukorras võib laps leida nn tühiseid põhjusi, et siis tugeva emotsiooniga nutta. Nii toimetavad lapsed oma pingetega. Laps võib ka muul viisil pingeid välja elada - naerdes, mürades, rollimänge mängides ja lihtsalt rääkides. Väikestel lastel on nutt siiski sellel puhul küllalt tavaline.
Me ei saa last kõikidest pingeid tekitavatest olukordadest eemal hoida. Ka normaalse arenguga kaasnevad teatud pinged. Kui laps on väike, aitab vanem lapsel rahuneda ja tasapisi õpib laps seda ise tegema.
Loomulikult tuleks aga vaadata ka keskkonda, milles laps oma päeva veedab. Laps peab tundma end võimalikult turvaliselt. Lasteaia ja kodu vaheline suhtlus peaks olema see, mis aitab võimalikke probleeme märgata ja lahendada. Kui õpetajatega ei ole võimalik kontakti saada, siis soovitan küll otsida teisi võimalusi. Vahel aitab, kui pöörduda lasteaia juhataja poole ja vajadusel leitakse lapsele teine rühm, kus on ehk mõistvamad õpetajad, kes oskavad märgata lapse vajadusi. Vahel on vaja aga otsida teine lasteaed. Kuulamisest pole palju abi, kui stressi tekitav olukord lapsel pidevalt jätkub.
Soovitan lugeda Aletha J. Solteri raamatut „Nutt ja jonnihood.“ Autor räägib raamatus „katkise küpsise“ fenomenist, mis selgitab hästi laste suuri kapriise ja nende kapriiside tegelikke põhjusi. Sellest raamatust võib leida häid mõtteid, kuidas nutu ja jonniga paremini hakkama saada ning neid keerulisi olukordi uue nurga alt vaadata.
