Tere, millist nõu annate Teie? Mu 12-aastane tütar on sünnist saadik olnud väga viril, kergesti ärrituv, iga pisimagi ebaõnnestumise peale tuleb pisar silma, kui nt lauamängu mängides hakkab tal kehvemini minema, siis hakkavad asjad lendama ja samuti süüdistused kõigi teiste mängijate pihta, enamus asju on tema meelest "mõttetud", kaasa arvatud õppimine. Ta on siiski lahtise peaga ja koolis saab ülesannetega väga hästi hakkama, õpetajatel pole temaga kunagi muresid olnud, koolis on pigem tagasihoidlik. Ülevoolav ja üliemotsionaalne käitumine avalduvad tuttavas keskkonnas, eriti kodus. Kevadel hakkasid last kimbutama peavalud ning samal ajal tekkis parema käe nimetissõrme tahtmatu liigutus, millega kaasneb "silmade vilamine" (ei oska seda paremini kirjeldada - laps justkui laseb silmadel kiiresti üle ümbritseva käia). Käisime lasteneuroloogi juures, kes määras peavalude vastu vitamiini MagneB6, kuid sõrmeliigutuse kohta arvas, et see on põhjustatud lihtsalt lapse emotsionaalsusest, kuna arsti juures olles laps seda liigutust kordagi ei teinud. Peavalud kadusid, kuid see imelik liigutus on siiani jäänud. Nüüd ei teagi, mis teha - neuroloog arvas, et probleemi pole, aga mina ei saa ikkagi rahu, mulle tundub, et asi ei ole päris normaalne. Kelle poole võiks pöörduda? Kas psühholoog saaks aidata? Või minna mõne teise neuroloogi vastuvõtule? Olgu öeldud, et ka perearsti arvates probleemi pole ja juba eelmise saatekirja neuroloogi juurde sain suure pealekäimise tulemusena. Üks tuttav arstitudeng aga arvab, et last tuleks tingimata uurida ja asi võib olla väikeajus. Mida teie arvate?
Minu isiklik arvamus on see, et teie tunnete oma last kõige paremini. Kui teie süda ei ole rahul, siis tasub kindlasti asja edasi uurida. Eriliste/ebatavaliste juhtumite puhul on lausa reegel, et tuleks koguda vähemalt 2 või 3 arsti arvamus. Meie arstide puhul on paraku enamasti nii, et ise tuleb osata küsida, ise tuleb peale käia, ise tuleb langetada päris tähtsaid otsuseid.
Psühholoogilise külje pealt võib öelda, et kuna 12 aastane on juba puberteedi piiril, siis emotsionaalsus ja mõtteavaldused a la „kõik on mõttetu“ on üsna tavapärane. Hea on see, et ta kodust väljaspool oma käitumist kontrollida suudab. Kodune turvalisus võimaldab end välja elada. Kui see aga hakkab ülejäänud pere elu segama, siis tuleb teha kokkulepped ja seada piirid. Vastasel juhul kinnistubki temas arvamus, et pereliikmete peal võib end välja elada ning nende tunded ja vajadused on teisejärgulised. Head peresuhted saavad olla ainult seal, kus kõigi osapoolte vajadused on arvesse võetud ning üksteist koheldakse austusega. Veel võib mõelda sellele, et kas on kodus midagi, mis last häirib ja sellist käitumist esile võib kutsuda?
Tavaliselt on selline käitumine märgiks, et lapse elus on mured või midagi sellist, mis tal üle jõu käib. Lapsele saab abiks olla aktiivse kuulamisega – peegeldada talle tagasi tema tundeid ning läbi hoolivuse ja empaatiliste küsimuste püüda teda rääkima saada. Tähtis on teda ainult kuulata ning oma mõtteid mitte avaldada. See tähendab, et lohutamine, nõu andmine, moraali lugemine, kiitmine jt. tavapärased tegevused tuleb kõrvale jätta. Siis tajub laps mõistmist ning aktsepteerimist, mis suurendab eneseusku, aitab tal oma mõtteid korrastada ja ise lahendusi leida. Täpsemalt saab kuulamisest ja ka piiride seadmisest lugeda T.Gordoni „Targast lapsevanemast.“
Tahtmatu sõrmeliigutus ja silmade vilamine võivad, aga ei pruugi, olla samuti psühhosomaatilist päritolu. Igal kehal on ainulaadne viis reageerida pingetele ja stressile ning see võib väljenduda valuna, tahtmatute liigutustena või isegi halvatusena. Kuid kõigepealt peab tegema kindlaks, et taustal ei ole mingit orgaanilist probleemi ja selleks on teil vaja leida mõni teine laste neuroloog. Kui vastus on negatiivne, siis tasub kindlasti konsulteerida psühholoogiga.
