Meil on kaks poissi (1a.3k ja 2a. 2k). Oleme neid lapsendamas ja ligi viis kuud elavad lapsed meiega. Viimased neli kuud on meie ööd olnud rahulikud, st paneme lapsed kell üheksa magama ja lapsed ärkavad alles hommikul pool üheksa. Mõni kord oli ka lühiajalist nuuksumist, millele me ei reageerinud. Ühel ööl aga hakkas laps tugevalt nutma ja kuna mulle tuli see uudsena ja erakordsena, siis läksin vaatama, et mis juhtunud oli. Laps istus voodis ja oli enda body`l luku lahti teinud. Mulle tundus, et nutu põhjuseks oligi see, et ta ehmus sellest et lukk lahti oli. Tõmbasin luku kinni ja laps magas rahulikult hommikuni.
Edasi oli nädalajagu rahulikke öid, aga paaril viimasel ööl on vanem poiss ärganud mitu korda pärast uinumist üles. Magame eri tubades ja meid äratab lapse nutt. Nutt ise ei ole eriti "õnnetu". Tundub kuidagi punnitatud, kuna selles esineb pause, nagu kuulataks kas toimub midagi. Alguses läksime laste tuppa ja sellest juba piisas, et voodis istuv nuttev laps end ise pikali keeras, nii et tuli vaid tekk peale panna ja pai teha. Eilne öö oli aga päris jube, kui laps aina uuesti nutma hakkas. Proovisime ka, et kas nutt lakkab ise , aga umbes 20 minutiga see ei lakanud ja vaikus tuli jälle kohe, kui ukse avasime.
Mingeid muutusi meil päeva- ja reeglite reziimis ei ole ja uneelsed rituaalid on ka kindlad. Laps telekat ei vaata ja päevi täidavad loodus ja loomad.
Kas tegu on mingite painajatega? Lapsel on praegu "ei taha" ja väiksema venna suhtes kadeduse ajajärk . Mõni kord on nutus ka sõna "ei" esinenud.
Kas peab kohe lapse juurde minema, kui ta nutma hakkab, või tasub näiteks 5 minutit oodata lootes, et ta uinub ise?
Öösiti elavad lapsed enamasti läbi päevasündmusi ja nende sündmustega haakuvaid varasemaid kogemusi, mis kerkivad esile alateadvusest. Suuremal poisil on käes periood, kus ta õpib tundma mõistet „mina“ ning ta kogeb iseseisvumise stressi. Iseseisev olemine on ühelt poolt nii tore ja ahvatlev, kuid teiselt poolt ka väga hirmutav, sest turvalisest tuleb lahti lasta ning kogeda uut. Kindlasti on lapsele abistav, kui paigas on selge ja eakohane päeva- ning reeglite režiim, olemas on omad rutiinid. Kuid arengust tingitud stress on paratamatu ning siin saate last aidata ainult teda hoides ning turvatunnet pakkudes. See, et nuttev laps rahuneb ainult teie ilmumise peale, on väga hea märk. Erutavad sündmused unes on teda äratanud ja teie kohalolek loob piisavalt turvatunnet, et uuesti uinuda. Kindlasti ei soovita lasta lapsel pimedas või hämaras toas üksinda pikka aega nutta. See vähendab suurel määral tema turvatunnet ja usaldust maailma vastu. Samas ei maksa tormata ka esimese nuukse peale. Kuid ka 5 minutit on liiga pikk aeg, kui laps kogu aeg nutab.
Päevasel ajal võite oma väikemeest jälgida ning neil hetkedel, kui emotsioonid üles lähevad (ei, ei taha, ei anna jne.), siis kuulake teda empaatiliselt. St. peegeldage talle sõnadega (lihtsalt ja lühidalt) tagasi seda, mis temaga toimub. N: „Sa ei taha, et venna sinu autot võtab? Sa oled kohe täitsa kuri! Sa tahad sellega praegu ise mängida? Anname vennale hoopis selle teise auto?“ jne. Kükitage tema juurde, hoidke teda. See annab lapsele märku, et teda mõistetakse, et tema tunded on ok ning sellega koos väheneb koheselt ka stressitase. Nõndamoodi päevast pinget koheselt maandades jääb ehk öisteks läbielamisteks vähem järele.
