Mure on järgmine.Hoian kodus 2 aastast last.Meie päevad on rõõmsad ja roosad.Õhtul kui tuleb ema järgi muutub laps 150%.Ta on vihane,peksab ema siis saan ka mina mõne hoobi ,koerast ja kassist rääkimata.Olen püüdnud arusaada,milles viga aga mõistus ei võta.Kellel on sellist probleemi veel olnud ehk oskab aidata.Tänud
Situatsioon, kus väikelapse (kuni 3,4 aastane) käitumine muutub, kui ema tuleb, on üsna tavapärane. Nii väikesele on emast eemalolek siiski raske kogemus, ta ei väljenda sel ajal oma tundeid nii vabalt kui muidu. Kui ema tuleb, siis saabub vabanemine ning kogu päeva jooksul kogunenud stress voolab välja. Stress omakorda ei tule sugugi sellest, mida hoidjad teevad või tegemata jätavad, vaid hoopis sellest, et laps katsetab ja areneb igal hetkel. Kui palju tahaks kätte saada, aga ei ulata, kuhu tahaks minna, aga ei suuda. Kui palju peab katsetama enne kui üks või teine liigutus välja hakkab tulema. See on loomulik arenguline stress, mis päeva jooksul koguneb nõnda, et laps sellest ise arugi ei saa. Kui aga ilmub ema, siis tulevad automaatselt pidurid pealt ära ning laps vabastab ennast pingetest.
Mida sellises olukorras saate teha teie ja mida ema? Ennekõike tuleb säilitada rahu. Siin aitab lapse arengulise eripära teadvustamine ning teadmine, et see läheb aja jooksul mööda. Kui tegemist on tugevate viha väljendustega – löömine – siis tuleb lapse tegevus peatada, öelda: „Ei! Tal on valus! Nii ei tohi teha“. Ning lülituda kohe ümber aktiivsele kuulamisele püüdes ära mõistatada, mis lapsega toimub nt. „Sul on hea meel, et ema tuli ja samas paha meel, et ema varem ei tulnud?“ või „Sul on päevast nii palju muljeid, et sa ei teagi kohe, mida teha?“ või „Sul oleks emale nii palju rääkida, aga sind teeb kurjaks, et sa ei suuda veel?“. Sellised peegeldused aitavad pisitasa lapsel „auru välja lasta“. Siit on hea kohe last edasi juhatada selle juurde, mida päeval tegite ning sellest koos emale rääkida/näidata.
Ema võib proovida last sülle võtta ja teda lihtsalt hoida ning silitada. Ja kohe jupp aega niisamuti istudagi. Füüsiline kontakt mõjub lapsele samuti lõõgastavalt. Kui laps rabeleb ja lööb, siis on jälle hea lisaks hoidmisele sõnadega tema tegevust peegeldada: „Sul on niipalju emotsioone päevast, et see paneb lausa käed käima. Ai, mul on valus!“.
Oluline on, et te emaga üksteist mõistaksite ning toetaksite, kumbki teist ei tohiks ennast süüdi tunda.
