Lugesin siin yht eelnevat kirja kus 6aastane laps häbeneb ega julge võõrastele tere öelda,rääkimata suhtlemisest nendega,sama mure siis minul 4astase tytrega.Ta on saanud hea kasvatuse,mõlemad vanemad olemas,ei tohiks justkui kurb v õnnetu olla(ta koguaeg olnud vaiksem ja selline kuulekas laps)olen ise ajanud selle nn tema iseloomu kaela et ju ta siis ongi sellise loomuga.Aga samas mõtlen ise ka,kui läheb kooli(lasteaias pr käib ja saab hakkama kuigi hommikud on 2aastat nukrad,muidu päev läheb kenasti)kuidas hakkab ta suhtlema siis inimestega,koolis hakkama saama jne?On lootust et ta muutub või ....millal siis ja mida siis tegema peab.Mina näiteks ei saa aru et temal mingi mure oleks ja kui on siis ta alati ytleb ja väljendab end,mis siis saab veel olla???
Muretsete selle üle, kuidas oma loomult vaiksem ja kartlikum laps võiks tulevikus hakkama saada, näiteks koolis, kus eeldatavasti on palju suhtlemist. Teile annab kindlustunnet mõte, et otseselt mureks põhjust pole, st tõenäoliselt lapsel pole midagi, mis teda vaevab, kuid siiski mõtete, kuidas teda aidata, julgustada rohkem suhtlema.
Kui laps on olnudki vaiksem, pigem kõrvalehoidja kui initsiatiivi võttev kogu aeg, siis tõepoolest, pole põhjust muretseda selle üle, et ta võiks kurb või õnnetu olla, st pole midagi juhtunud, mida oleks vaja välja uurida. Me ju ikka võrdleme lapsi , kui nad teistega koos on ja see on loomulik, et mõned lapsed on aktiivsed ja suhtlevad rohkem, teised jälle vajavad omaette olemisi ja teiste poolt kaasamisi.
Niisiis, see ei olegi probleem (ilmselt ka Teil jaoks), milline teie laps on, pigem mõtlete ette, kas tal võiks tulla raskusi tulevikus. Kui nüüd tõesti soovite, midagi teha, et kaasa aidata lapse suhtlemisjulguse arendamiseks, siis võib olla järgnevast sobib mõne mõte. Esmalt võib olla abiks, kui jälgida ja tähele panna, mis olukorras ilmutab laps rohkem suhtlemisvalmidust ja millal tavatult (Teie lapse kohta) rohkem tagasi tõmbub. Siin võib olla väga erinevaid nüansse, nt teatud inimesed, nende konkreetsed suhtlemisviisid (mida keegi ütleb või teeb ja selle mõju lapsele), palju või vähe inimesi korraga, suured-väiksed lapsed, tuttav või võõras koht jne. Edasi pakkuda neid olukordi, kus laps on vabam, julgem, et ta saaks piisavalt eduelamusi suhtlemiseks, rõõmu ja head enesetunnet. Seega läbi positiivse kinnituste, tagasiside võib kujuneda tema soov rohkem suhelda.
Veel võib mõelda sellele, kuidas ise temaga koos olete. Hea, kui laps ei kogeks, et Te ise muretsete tema hakkamasaamisse pärast ja peate teda araks. See hinnang võib väga kergesti kinnistuda ka lapse eneseteadvuses. Siia kuuluvad ka vestlused teistega, mida laps kuuleb. Teie saate last toetada, tunnustada, rõõmustada iga tema õnnestumise üle ning seeläbi pakkuda talle enesekindlust, mis võimaldab tal „riskida“ (kui nii võib öelda), olla huvitatud teistest. Samas kui laps näitab siiski üles kartlikkust, siis sobib tema aktiivne kuulamine (nagu Teie poolt mainitud foorumiskirja vastuses kirjeldatud). Lapsele on sel juhul vaja vanemate mõistmist ja aktsepteerimist, et tal on „lubatud“ olla ka arg ja mitte tahta suhelda.
Last võib julgustada ka muudes olukordades, mistahes tegevustes rohkem iseseisvuma. Näiteks teha valikuid ja toimetamisi ise, seda, mida juba oskab ja eakohaselt saab tema otsustada anda. Vanem saab julgustada last ka nii, et ei ole nn ülehoolitsev või lapse eest mõtlev (kui nüüd veidi liialdada). Siinkohal pean vajalikuks lisada, et ma ei arva, et Teie konkreetselt midagi nö valesti teete, need mõtted on pigem üldised, mille hulgast võib mõni ka Teile sobida.
Head julgustamist ja lapsele rõõmu suhtlemisest!
