4- aastane tüdruk on ümbruse suhtes väga tundlik ja tähelepanelik ja elab kõigele väga kaasa. Loob fantaasia alusel absurdseid seoseis, mõtleb ennast sassi ja siis jonnib. (nt. oli üks agressiivsuse põhjus, et lasteaias keegi räägib, et arstitädid viivad ära, kuigi tal endal nendega kokkupuudet ei olnud. Rääkis välja, probleem lahenes)
Ma ei saa temaga kontakti, ma ei saa teda rääkima.
Ta lihtsalt ei kontakteeru - Keerab pilgu ära, läheb teisele teemale, ajab seosetut juttu.
Kui oskan aimata kus on probleem, esitan suletud küsimusi ja kordan ennast kuni ta vastab - nii saab vahest räägitud.
Praegu jälle näen, et tal on mure, aga ma ei pääse talle ligidale.
(käitumisprobleemid on suured, aga näen, et välja rääkimine on praegu võti)
Jälgite oma last väga terase pilguga ning olete talle kindlasti suureks abiks. Teie tütar on jõudmas ikka, kus laste fantaasialend on väga-väga lennukas ning tihti kaasnevad sellega ka päris suured hirmud. Sõltuvalt lapsest võib hirm avalduda erineval moel, agressiivsus ja käitumisprobleemid on üks võimalus.
4 aastane on veel päris väike – ühelt poolt tema arusaamine, mis temaga toimub ning teiselt poolt oskus seda kõike sõnadesse panna on alles tagasihoidlikud. Seega teie viis esitada suletud küsimusi on väga asjakohane. Neile vastamine võibki päris palju aega võtta, sest laps peab järgi mõtlema, kas see on nii või ei ole.
Aktiivse kuulamise puhul on üheks võtmeküsimuseks õige ajahetke valik. See, mis sobib teile, ei pruugi sugugi sobida lapsele. Sellisel puhul võib kasutada nn. võlulauseid: „Sa ei taha sellest praegu rääkida? Millal sulle sobib? Räägime sellest siis enne magamaminekut“, „Tundub see sulle praegu ülekohtune/ebaõiglane?“. See annab lapsele märku, et vanem võtab teda tõsiselt ja tõesti arvestab temaga. Hetk, mil te teete mittesoovitavale käitumisele konkreetse lõpu, ei pruugi tema jaoks olla kõige sobivam enda avamiseks. Andke talle natuke aega ning võtke see teema jutuks rahulikumas meeleolus.
Neljase puhul ongi oluline ligi pääseda tema mõttemaailmale. Alternatiivseteks viisideks sõnade kõrval on mäng ja kunstiline tegevus (joonistamine, voolimine jms.). Kui laps on nõus teid oma mängu võtma, siis laske temal mängu juhtida ning aeg-ajalt võite tema tegelaste mõtete/tunnete kohta küsimusi esitada. Jälgides, mis on teemaks ning mis suunas mäng liigub, saate päris hea pildi, mis lapse meeles mõlgub. Selle põhjal saate hiljem talle kuulamise käigus suletud küsimusi esitada.
Samamoodi saate koos uurida tema kunstitöid. Saate küsida, mis on see, mis on teine, miks see selline on jne. Kindlasti tasub kaasa minna lapse fantaasiatega ning mitte hakata neid reaalsusesse tooma. N: Kui laps ütleb, et kapi taga on tont, siis ei tasu öelda, et tonte ei ole olemas. Pigem küsida, et milline see tont on ja millal ta seal kapi taga on jne. Leidke enda sees üles väike laps ning laske temal oma tütrega kõneleda.
Teie kirjas ei ole vihjeid selle kohta, kuidas toimib tunnete peegeldamine. Näiteks jonnihoogude puhul on väga abistav lapse jaoks, kui läbi tema tunnete peegeldamise (sa oled praegu väga kuri, see olukord ajab sind väga närvi jne.) aitate tal auru välja lasta. Lapsel on hea olla teie süles ja aegamööda rahuneda. Kui ta juba rahulik on võib proovida kuulamise abil sügavamale jonnihoo taha vaadata (N: mis sind nii endast välja viis? Mis mõte sul peas oli kui sa nutma hakkasid? Jms.). Abi võib olla ka ebatraditsioonilisest küsimusest „Kuidas mina sind aidata saaksin?“.
Mõned lapsed elavadki väga sissepoole ning ei olegi eriti lootust, et neist kunagi „jutupaunikud“ saaksid. Selliste lastega tulebki vanematel olla väga tähelepanelikud, korjata infot igast pisikesest seigast, näoilmest, poetatud sõnakesest. Oluline on end lapse stiiliga kohandada ning kui kõik ei tulegi nii ilusasti välja nagu teooria väidab või raamatutes kirjas, siis ei ole hullu. Tähtis on see, et lapsel kuulamisest abi on. Loovust teile selle teekonna jätkamisel!
