4-aastane poiss on alati olnud äärmiselt tundlik tegelane - maganud öösel kehvasti, kohanemine uute olukordadega võtab aega, ta on pelglik. Laps läks augustis esimest korda lasteaeda. Kuigi jonni esines ka varem, siis on hetkel jonnihood kasvanud kolossaalseks. Riidesse ei lase end panna, kisab karjub, rabeleb. Pika veenmise peale siiski õnnestub. Igal võimalikul juhul haugub vastu ja kordab minu oma kehtestavaid lauseid, a la "mulle ei sobi selline käitumine". Lasteaias on rahulik, samuti koos vanema-vanaisaga. Seega peab põhjus olema peres - emas isas. Tavaliselt vist öeldakse, et emas. Emal on aga mõistus otsas.
Teile on tõsiseks probleemiks muutunud lapse jonnihood, mis tulevad esile just ema-isaga koos olles. Kuna augustist lapse elukorraldus muutus väga suurel määral ning ta on sünnist saati olnud väga tundlik laps, siis on lapse selline reaktsioon isegi ootuspärane. Ootused temale on suurel määral kasvanud, ta peab terve päeva olema suhteliselt iseseisev, eneseteenindamisega ise hakkama saama, suhtlema uute lastega ja uute täiskasvanutega, toime tulema oma emotsioonidega jne. Lisaks teiste lastega koos mängimine, asjade jagamine, reeglid jne. Kõik see põhjustab lapsele väga palju stressi ja sellega kohanemine nõuab tohutult energiat. Ta on juba piisavalt suur mõistmaks, et lasteaias ja vanaema-vanaisaga koos olles ei ole sobilik kõiki hetkeemotsioone täiel määral välja näidata. Selline paratamatu arengu juurde käiv stress päeva jooksul aina kuhjub ning kui saabuvad lapse jaoks kõige turvalisemad isikud – ema ja isa – siis see vallandub. Laps ei oska öelda, et mul läks see viltu ja see mind ärritas. Tema sees on lihtsalt frustratsiooni nii palju, et ta peab seda välja laskma, et mitte lõhki minna. Sealt saavadki alguse paljud jonnid (ei taha riidesse panna, ei taha poodi minna, ei taha seda küpsist jne.). Öösiti elavad lapsed uuesti läbi päevasündmusi ning häiritud unigi näitab, et teie pojal on palju keerulisi ja emotsionaalseid olukordi olnud.
Kuidas teie saaksite teda aidata ja neid olukordi lahendada? Ennekõike vajab laps neil hetkedel hoolimist ja kuulamist. Võtke lihtsalt lapse jaoks aega nii palju kui see võimalik on (a la lasteaiast tulekuks poole rohkem aega kui muidu vaja oleks). See aitab teil endal rahu säilitada kui teate, et teil on võimalus aeg maha võtta, pojaga koos istuda, teda süles hoida ja aktiivselt kuulata (N: Sul ei ole praegu kohe mitte mingit tahtmist riidesse panna. Sa oled kohe kuri. On sul paha tuju? Kas sul jäi mingi tore tegevus pooleli? Või sa ei taha koju minna? Tahad, et ma aitaksin sind? Jne. sõltuvalt sellest kuidas laps reageerib). Ka vaikus ning rahulikumaks jäämine on väga olulised reageeringud. Laps on mõtlema jäänud, mis temaga siis toimub. Kõik see aitab tal endast teadlikumaks saada. Kui jonn on väga äge, siis on kõige parem peegeldada lapsele tagasi tema hetketundeid ning seda korduvalt. Piltlikult öeldes keerate te seda tehes ventiilil korki pealt ära ning lasete üleliigse auru välja. Kindlasti on oluline ka lähedus ja füüsiline kontakt sel hetkel. Esimese hooga võib laps teid eemale lükata, kuid visadus viib sihile ning enamasti peale paari protesti lapsed leebuvad. Vahest polegi neil muud vaja kui 10 min vaikselt ema süles istuda, tunda kuidas ema selga silitab ning tuju on juba hoopis parem.
Lapse vastu haukumine ja teie lausete kasutamine viitab samuti lapse vajadusele olla rohkem kuuldud ja mõistetud. Hetkedel ,kui teil aega napib, tuleb tõesti olla konkreetsem ning ennast kehtestada kuid selleks, et see tulemuslik oleks peab see käima käsikäes kuulamisega. Laps on valmis teie vajadustega arvestama siis, kui ka tema vajadusi on kuuldud ja mõistetud.
Mõnel sobilikul hetkel, kui laps on rahulik ning teil on aega, siis võiksite temaga koos arutada, mida selliste jonnihoogudega ette võtta. Rääkige mina-keeles, mis teid häirib ning paluge lapse abi. Vaadake, milliseid ideid temal on või milliste teie ideedega ta kaasa tuleb. Proovige ja katsetage koos. Kui midagi hästi toimib, siis kindlasti tunnustage oma last – te olete ju üks meeskond ja teie eesmärk on üks ja sama. Pikka meelt teile!
