Nüüdseks siis 3a1k tüdruk ei taha ikka veel potil käia. minu mõistus on juba otsas. potile harjutamine läks meil üldse väga kaua ja suht hilja ka. 2-aastaselt käis suurem potitrenn, aga siis polnud veel tulemusi näha. kuskil 2a8k-selt ta tabas asja ikkagi ära ja hakkas ise potile küsima ka. siis tegi vahel potti, vahel ikka püksi ka. kaka tuli enamasi püksi. praeguseks on asi nii, mis on kestnud juba mitu kuud, et üks päev küsib potile, hoiab kinni ja jõuab ilusti kõik potti tehtud ja teine päev laseb lihtsalt järjest püksi. istub kuskil ja laseb ja siis tuleb näitab mulle märga peput. nagu demonstratiivselt kohe. külas või linnas olles on ta tublim, siis küsib või käime lihtsalt enne ära. kodus olles aga on asi teistmoodi. kui ma suunan, et käi pissil ära või et läheme koos, siis on alati protest, et ei taha, mul ei ole häda. ja 5 min pärast on püksid märjad. see teeb täiesti nõutuks. muidugi ma räägin siis temaga, et nii ju ei tehta, pissi käib potis ja väga kole on kui püksid on märjad ja väga paha tegu jne. vahel suudan rahulikuks jääda ja rahulikult rääkida, aga enamasti ajab see mind nii vihale ikkagi. et kuidas ei saa siis aru ja milles on probleem? enam ei jõua vihastada ka, kuigi see närviminek on kerge tulema. kas see on mingi psühholoogiline probleem? stressist? aga miks ta seda niimoodi demonstratiivselt teeb, et nagu ise ei tahagi potile jõuda.( et näete, mul on jälle püksid märjad)?
Taustast niipalju, et peres on ka 1a.3k. poiss, kellel on veel mähkmed all ja kes teeb ka püksi. Nii et osaliselt on vist põhjus väikses vennas. Lisaks elame me koos ämmaga, kes riidleb või vahel ähvardab vitsaga, kui piss jälle püksis on. Võimalik, et laps on stressis, sest ma ise olen viimasel ajal väga stressis ja närviline ja puhata pole saanud. suhted ämmaga pole ka head, mida me küll välja ei näita, aga lapsed pidid ju kõigest aru saama. Issi oli hiljuti 2 kuud kaugemal tööl, nii et ainult nädalavahetustel käis kodus. tüdruk väga igatses issi järgi. minul oli see aeg raskem 2 lapsega hakkama saada.
üks tähelepanek veel - kui me suvel puhkasime mõnda aega teises kohas ja teises keskkonnas, õnnestus potilkäimine paremini. mitte küll alati, aga ikka paremini. siis olin mina rahulikum ja rõõmsam( püksipissimise peale ikka vihane ka) ja laps ka oli rõõmsam. praegu kodus aga ei taha ta üldse enam potil käia.
Olete mures tüdruku pissimise pärast ja kurdate, et mõistus on juba täitsa otsas. Samal ajal on aga tore märgata, et tegelikult on teil endal kõik vastused olemas. Just kirja viimases kolmandikus on ridamisi olulisi seiku. Loomulikult mõjutab tüdruku käitumist väike venna, kes veel mähkudega käib (väikese õe või venna sündimisel toimub vanema lapse arengus alati teatav tagasiminek, kuna uus pereliige on suur muutus ja vanemale lapsele raske ning harjumatu olukord). Oma osa olukorra kujunemisel on kindlasti teie närvilisusel ja väsimusel (mehe eemalolek, suhted ämmaga), ja kindlasti ei mõju vitsaga vehkimine innustavalt potti pissimise osas – vastupidi, jõu kasutamine kutsub esile ikka vastasjõu, mille ilmekas näide ongi: näete, mul on jälle püksid märjad!
Mis kõige tähtsam – annate endale selgesti aru sellest, et kui olite teises keskkonnas, rahulikum ja rõõmsam, õnnestus kõik paremini.
Usun, et kõige olulisem ongi teil praegu märgata seda, millised teie enda vajadused vajavad hädasti katmist. Kui teie tass on tühi (ja väikeste laste emmedega on see kerge juhtuma), pole teil lastelegi muud jagada kui ainult riidlemist. Kui hakkate hoolitsema selle eest, et teie enda vajadused oleksid kaetud, olete heade tunnetega laetud ja reageerite ka laste käitumisele teisiti. Millele nemadki reageerivad teisti kui praegu.
Väikeste laste kõrvalt on mõistagi keeruline leida aega endale, kuid kaalul on ju teie ja teie laste heaolu. Püüdke teha kokkuleppeid mehe ja ämmaga, et veidigi end väljaspool kodu laadida: ehk õnnestub minna trenni, sõbrannaga kohvikusse, niisamagi šoppama? Palun ärge unustage ka oma paarisuhte eest hoolitsemist: kahekesiolemised mehega on väga tähtsad, et säilitada toimiv suhe.
Niisiis on retsept (mis oli teile juba enne minu vastust teada) järgmine: hoolitsege oma tassi eest! Kui tass on täis, jaksate olla rohkem kohal oma lähedaste jaoks. Kontakt, hoolimine, piisavalt tähelepanu ja lähedust muudavad suhte palju paremaks. Sel juhul ei ole lastel enam vaja ema tähelepanu ja kontakti saavutada äraspidisel moel (märgade pükstega).
