Kuskil selle aasta esimesel poolel (veebruar, märts) hakkas meil probleem kakamisega. Nimelt ei kaka poja potti, vaid teeb seda püksi ja seda mitte korralikult ühe korraga kakades vaid mitu korda mõningase vahega. Määrib ära mitmed püksid enne kui kõik välja tuleb.
Oleme üritanud selgitada nii hea kui kurjaga, kuid mitte miski ei aita. Potil istudes ei kaka.
On olnud paar korda selle poole aasta jooksul, et on istunud rahulikult potil ja kõik on saanud korda ühe korraga.
Ta ei punnita absoluutselt kui potil istub. Ja ei taha vahel kakahädaga potile isegi istuda. Näen et on kakahäda ja isegi kui nõustub potil istuma, ei tule potti siiski midagi. Tõuseb püsti ja paari minuti pärast on kaka püksis.
Pissil käib korralikult ja ise, ei pea enam meeldegi tuletama.
Praegu olen andnud (5-päeva järjest) hommikuti supilusikatäie Du phalac'i, kuid tulemus on sama.
Suhtlesin perearstiga, kes soovitas kasutada mMicrolax'i et sool puhastada, kuid kardan, et kui seda hakkan pärasoolde tilgutama, hakkab ta veel rohkem kartma.
Mis oleks parim variant, aidata last sellest hädast välja. Äkki saaks teda psühholoogiliselt aidata? Mis selleks tegema peab, kuidas käituda?
Olete hädas poja kakamisega ja juba ka arstilt abi küsinud. Kahjuks ei selgu kirjast, kui vana lapsega on tegu, eeldan, et umbes 3-aastasega, sest iseseisev pissil käimine tundub selge olevat.
Kõigepealt tuleks püüda aru saada, mis on selle taga, et poiss ei kaka potti, vaid määrib pükse. Kui arst kirjutas rohtu, siis võin eeldada, et tegu on kõhukinnisusega – ja tõesti, sool tuleb puhtaks saada. Kui kakamine käib n-ö portsu kaupa, nagu te kirjeldate, võib asi olla ka selles, sooles on moodustunud kõva punn, mida on raske väljutada, kuid sellest tagapool on vedelam väljaheide, mis punnist mööda välja immitseb. Kõva kaka väljapunnitamine on lapsele valus, seega tuleks kindlasti tegelda sellega, et kõht jälle n-ö pehmeks saada.
Ent kõhukinnisuse taga pole enamasti vaid see, mida süüakse-juuakse. Kindlasti tuleb arvestada ka sellega, mis lapsega ja lapse ümber üldse toimub.
Esiteks söök. Usun, et olete poisi (ja kogu pere) toidusedeli juba üle vaadanud. Kõige enam teevad siinkohal kurja magusad gaasilised joogid (ka piim ei sobi, kui lapse kõht juba kinni on), maiustuste ja rafineeritud toiduga liialdamine. Pudrud, juurviljad-puuviljad, täisteratooted ning rohkesti vedelikku peaks tasapisi seedimise normi aitama. Arstide soovitus kõhukinnisusega lapsele on olenevalt east 1-1,5 liitrit vedelikku päevas.
Teisena on oluline nn kakamisrutiini loomine. Esialgu võiks proovida koos lapsega tualetis istuda, ja kindlasti ei tohi kakamine lapsele seostuda kiirustamise, riidlemise ega sunniga. Püüdke luua selline rutiin, mis teile mõlemale sobib, näiteks tehke õhtuti pool tundi enne magamaminekut „kakamisõhtu“, vaadake vetsus koos raamatuid või ajage niisama juttu... Las lapsel tekib kõigepealt tunne, et potti kakamine on täitsa tore ja harilik tegevus. Kui poiss tahab potilt ära tulla, meelitage teda sõbralikult istuma jääma. Kui kakat ka ei tule, ärge riielge, vaid olge positiivne, öelge näiteks, et no täna ei tulnud, aga homme tuleb kaka kindlasti potti. Kui asi õnnestub, on jälle asjakohane last kiita ja näiteks ka issile või vanaemale sellest kõva häälega teada anda, kui tubli poisiga on tegu jne.
Vahel aitavad ka sedalaadi kinnitused, kus päeva jooksul nagu muu seas rõhutate, et mõni multikakangelane kakab ka kindlasti potti või mõni mängukaaslane, issi ja emmegi ju kakavad potti jms jutud.
Kui kaka tuleb päeva jooksul jälle püksi, säilitage samuti sõbralik olek, aga rääkige ka selgesti oma seisukohast: et kaka käib potti, et teile ei meeldi kakaseid pükse pesta jm. Kuid ärge tehke sellest liialt suurt numbrit.
Lisaks mainin ka seda, et iga muutus lapse käitumises on seotud muutustega tema lähiümbruses. Mis muutus veebruari-märtsi paiku veel teie peres? Ehk on suhetes muutusi, või on keegi juurde tulnud või ära läinud, vms. Muutustega kaasneva pingega seonduvalt võivad lapsed reageerida väga ettearvamatutel viisidel. Ka on lastel sageli irratsionaalseid hirme, mille peale täiskasvanul on raske tulla, kuid last tähelepanelikult kuulates ja jälgides võib neile jälile saada ning seejärel lapsele eakohaseid selgitusi jagada, et hirme maandada.
Kakamise ja pissimisega seotu on seotud kontrolli omamisega oma keha üle, aga ka kontrolliga laiemas mõttes. Seetõttu soovitan mõelda ka sellele, kui palju last aktsepteeritakse ja kuulatakse, kui palju saab ta tähelepanu ja märke sellest, et ta on tähtis ja armastatud.
Laps võib ka märgata, et kui ta püksi kakab, saab ta rohkem tähelepanu. Võib ka olla, et lapse peas on see aeg, mis te kakamisest rääkimise, pesemise, tõrelemise, selgitamise, vihastamise jms peale kulutate, ikkagi see aeg, mil olete keskendunud talle. Ja lapsele on väga tähtis tunda end tähtsana, tähelepanuorbiidis olevana – isegi äraspidisel kujul.
Kui laps on liialt suure paine all (ikka see: tee seda, ära tee seda, ei tohi...) ning piire pannakse talle pigem käskival moel, võib ta reageerida mingil viisil, mis annab talle justnagu suurema kontrolli enda üle – tüüpilised näited on siin just püksipissimine ja -kakamine ning söömisest keeldumine või väga valikuline söömine. Loomulikult ei tee laps seda kõike teadlikult.
Soovin teile ärksat meelt lapse jälgimisel ja edu probleemiga toimetulekuks.
