Tere.
Mul on väga tore 5 aastane poeg. Üldjuhul on ta julge ja tragi, hea suhtleja, ent tal on mõned hirmud, mis lähevad juba nii hulluks, et segavad igapäevast elu. Näiteks kardab ta mesilasi, juba iga väike sumin teeb talle hirmu, ta tardub paigale ja hakkab nutma. Enamasti on sumisejaks ju hoopis kärbes.aga ta ie pea mesilast isegi nägema ,et kardaks. kui näeb, siis on muidugi asi hullem. Olen püüdnud selgitada, näidata, mis juhtub kui ma mesilase juurde kõnnin (ehk siis mitte midagi ei juhtu). Asi on halb, kuna elame suure aiaga majas ja laps ei ole nõus õuegi minema. Kui, siis ainult koos vanemaga ja käest kinni või sülle kippudes. Tema paljajalu jooskmisest võin ainult unistada...
Teine hirm on vetikate ees ja algas juba eelmisel suvel- ta ei ole nõus merevette minema, karjub ja nõuab sülle. Ujumas käia ei saa.
Veel kardab ta üksiolemist, pimedat, äikest (meeletult)....
Naljatame et ta on meil väike foobik, aga tegelikult on asi kurb ja ma ei oska oma last aidata elada täisväärtuslikku elu ja nautida suve joostes paljajalu murul ja käies meres ujumas...
Selge see, et lähen temaga psühholoogile, aga praegu on puhkuste aeg ja järjekorrad on pikad, tasulisel nõustamisel pole võimalik käia, kuna olen beebiga kodune ja raha läheb mujalegi.
Oskate anda nõu, kuidas oma last aidata hirmudest jagu saama?
Sageli on lastel ja ka suurtel inimestel midagi, mida nad kardavad ja vältida püüavad. Laste hirmud on üsna tavalised, eriti eelkoolieas. Kui lapsel on mõni negatiivne kogemus, on see siis valus hammustus, ehmatus, kellegi hirmutav jutt, halb unenägu või filmielamus, siis vahel piisab sellest, et laps muutub ärevaks ja kartlikuks. Kui nüüd lisame veel 5-aastastele omase rikkaliku kujutlusvõime, mis sageli ei eristagi reaalsust fantaasiast, siis on kerged tulema ka hirmud, mis sageli on põhjendamatud. Kui aga laps väldib midagi seetõttu, et tal ongi oma vahetu negatiivne kogemus, siis möödub see aja jooksul ja enamasti tänu uutele teistsugutele kogemustele (iga putukas ei hammusta, vahel on vesi meeldiv, müristav äike möödub ilma halba tegemata jne.).
Kuid mille järgi otsustada, kas on põhjust muretseda ja millal vajab laps abi oma hirmudest ülesamiseks? Tõdete oma kirjas, et igapäevaelu on juba üsna häiritud ja neid olukordi, mida laps püüab vältida on mitmeid erinevaid, näib koguni juurde tulevat, on juba mõnda aega kestnud, siis see on piisavalt oluline, et püüda midagi ette võtta. Oletegi otsustanud, et pöörduda spetsialisti poole ja soovitan seda ka mina. Ikka on kasu rohkem, kui tegeleda individuaalselt ja vahetu kontakti kaudu.
Praegu aga vajate veidi juhtnööre, kuid seni toimida. Eelnevalt oli juttu, et lapse enda teistsugune kogemus oleks üks võimalus hirmu ületada..Siin näib olevat aga suletud ring, sest uut kogemust ju ei saa, kui laps meeletult kardab. Siinkohal võib olla vaja ka mõneks ajaks teema päevakorrast maha võtta ja mitte üldse sellega tegeleda ja jätkata igapäevast elu nii nagu vaja. Kui mitu pereliiget püüavad pidevalt tegeleda ja arvestada ning keerulistest olukordades oma tegevusi ümbersuunata, siis võib ka laps saada kinnitust, et on põhjust midagi karta. Samuti pole vaja mõnda aega ka lapsele endale, ka kaudselt, meelde tuletada, mida ta väldib ja kardab. Samas võib anda teada, et ma saan aru, et sa ei taha tulla õue või merevette ning mingi moel ei halvusta seda. Keegi on temaga, kuid ei suru peale ega pööra tähelepanu hirmule. Isegi pidev julgustamine, nt ära karda võib olla liiast ja mõjuda vastupidiselt ootusele. Küll aga võib rõõmustada selle üle, kui poisil on õnnestumisi, eriti kui ta neid ise soovib jagada.
Mõte on selles, et täiskasvanute tegevustes ega ütlemistes ei oleks selliseid asju, mis kinnistaks lapse hirmu, tema arusaama, et ta on arg kui muul moel ei vasta teiste ootustele. Oht on selles, et vanemad püüdes last kaitsta ja arvestada tema hirmuga, seeläbi hoopis kinnitava lapse ärevust kui ka teised käituvad teisiti, ju ikka on siis põhjust ka. Niisiis, võib olla kasu sellest, et laps näeb teiste loomulikku ja mittevältivat käitumist ning juba see on rahustav ning ärevust alandav.
Veel tasub läbi mõelda igapäevaelu olukorrad ja suhted. Mida rohkem kindlaid, juba tuttavaid tegevusi ja rutiine, seda parem tundlikule ja ärevale lapsele.
Näiteks kui peres on midagi muutunud või juhtunud, siis tundlikum laps võib reageerida sellele ärevusega. Jälgida tasub ka iseennast ja suhtlemist pereliikmete vahel. Mida üksteist toetavamad, emotsionaalselt tasakaalus ja avatumad on suhted, seda vähem on põhjust ka lapse ärevuseks.
Vahel on lapse kõrgendatud ärevus ka päritav. Ka sel juhul on hea tähelepanu pöörata sellele, kuidas täiskavanud omavahel suhtlevad, lapsega räägivad, kuivõrd ise tahtmatult oma ärevust väljendavad, mida ise kardavad ja mida lapse kuuldes räägivad.
Soovin Teile ja tervele perele muredele lahendusi ning eelkõige palju meeldivaid emotsioone ning jätkuvalt lapse mõistmist ja toetamist.