Minu pojale 4,5a on siginenud komme alati süüdistada oma ebaõnnestumistes ja õnnetustes teisi. Alati on keegi teine süüdi, viriseb ja vingub. Mida ma valesti teinud olen? Kuidas pean käituma, tavaliselt lähen lihtsalt närvi.
Kui pojal on probleem, siis tuleks teda kuulata, et aru saada, mis on selle taga, et ta käitub teie poolt kirjeldatud viisil. Oleks vaja mõista, mida laps tegelikult tunneb ja mõtleb. Mingil põhjusel kardab ta ise "süüdi" olla.
Kuidas te ise ja teised kodused ebaõnnestumiste olukorras käitute? kas peres on veel keegi, kes samamoodi teeb ja teisi süüdistab? Lapsed õpivad ikka matkides, kusagilt on ta selle üles noppinud.
Kui ise poja käitumisele närviminekuga reageerite, siis on probleem teil. Võite ju proovida ka pojale öelda, kuidas teie ennast tunnete, kui poega sel moel käitumas näete. Lapsele võib olla hämmastav tõsiasi, et tema mingi teguviis üldse vanemale mingit mõju võib avaldada.
Võidu ja kaotuse teema on ses lapse vanuses ka oluline arenguliselt. Võiksite normaliseerida seda, et elu juurde kuulavad nii kaotus kui ka võit. Näiteid ja kinnitusi selle kohta leiate ka elust: näiteks multifilmist, raamatutest, ka tuttavate-sugulaste eludest. Võimalusel saate lapsele rääkida-selgitada, kuidas kaotust väärikalt vastu võtta, et alati ei saa võita jne.
On ka võimalus, et laps käitub nii, sest miskipärast on tal vaja teie nn närvimineku reaktsiooni. Ehk tunneb ta sel ajal end teiega paremas kontaktis olevat?
Pakun, et abi võiks olla sedalaadi kuulamisest, kus püüate lapsele oma sõnadega tagasi anda, mida ta just parajasti ütles. Lapse mõtteid ümber sõnastades ja tema tundeid peegeldades tekib lapsel võimalus iseend paremini mõista, ja teil teda.
