Mure siis selline...
Kolisime elukaaslasega umbes pool aastat tagasi kokku. Minul on eelmisest abielust 1.4a poeg ja temal eelmisest abielust peagi 5a-ks saav tütar.
Enne minu tulekut magas tütar koos isaga ühes toas.Alguses magas tütar enda väikses voodis ja mees suures voodis,lõpuks kartis oma voodis magada ja nii nad siis koos magasid mõnda aega.
Lisaks veel see,et olude sunnil käib tüdruku ema meie juures iga kuu nädal aega järjest elab nagu siin.Siis samuti magavad ühes voodis,tütar ja ema.
Kui mina siia tulin,siis mees tuli muidugi minu kõrvale teise tuppa,lisaks on meil voodis ka väike poiss,keda peagi hakkan oma võrevoodiga harjutama.
Tüdruk kardab üksi oma toas magada.Pärast õhtust unejuttu ütlen head ööd ja peale seda hakkab paanika pihta.Hakkab kartma ja karjuma,et tema ei taha üksi magada,tema kardab.Nõuab issit enda kõrvale.Issi siis lähebki,üritab teda maha rahustada,jääb ta kõrvale,või istub ta kõrval,kuni laps magama jääb.Tuleb ära,aga öösel hakkab sama trambulai pihta.Ikka issi ja issi.
Tüdruku toa kõrval magavad mehe vanemad,meie magame maja teises otsas,ja öösel me ei kuule tüdruku nuttu.Seega peab mehe ema koguaeg last rahustama.Tal on närvid ka parajalt üles hüpanud sellepärast,seega täna hommikul ta ütles,et me kõik magaks neljakesi ühes voodis (mina,mees,tütar,poeg),või siis ainult issi läheb tüdruku kõrvale.Ja seniks,kuni tüdruk on oma enesekindluse tagasi saanud ja julgeb üksi magada oma toas ja oma voodis.
Ja kaua me siis koos magame.Ma kaldun arvama,et veel mitu aastat.Ja asja teeb raskeks ka see,et lapse ema käib siin lapsega koos magama.Nüüd jälle viimased õhtud ja ööd hullud,kuna lapse ema oli siin jälle nädal aega ja magasid iga öö ju koos.
Ma olen täiesti nõutu,ma ei tea,mida teha.
alustan vähemalt sellest siis,et oma poega harjutada oma voodiga,et ta ei magaks meiega koos.
Neljakesti voodis magamine on minu arust täielik hullus.Mehe vanemad ütlesid,et nemad ei taha mingit kisa kuulda,tahavad et rahu oleks majas ja et see on ainuke lahendus.
MIDA TEHA??
Kirjeldatud olukord on tõesti raske kõigile. Kõige lühem vastus teie kirjale on, et lapsed magagu oma voodikestes, mees ja naine oma abieluvoodis, ja kõige parem, kui seesugune neljaliikmeline pere elaks eraldi oma korteris ilma eelneva põlvkonna ja eelneva suhte osapooleta. Kirjas kirjeldatud olukord on halb igas mõttes. Kooselu vanematega ei lase nn noorel perel iseseisvuda, elukaaslase endise naise pikad külaskäigud ei laste teie suhtel rahulikult areneda. Lapsed on seesuguses olukorras kannatajad igal juhul.
Loomulikult mõistan, et alati pole mõistlikud lahendused võimalikud, kuid midagi saate ikka teha. Esimene asi, millega soovitan alustada nii ruttu kui võimalik, on see, et lapsed hakkavad magama kumbki oma voodis. Kaasake selle muutuse läbiviimisse kindlasti ka elukaaslane. On hea, kui olete elukaaslasega muutuse osas ühel nõul ja kindlad selles, et muudatust on vaja. Peaksite arvestama, et siin läheb vaja suurt kannatlikkust ja järjekindlust. Teie kindlusest oleneb suures osas, kuidas teil asi õnnestub. Kui teil endal puudub usk muudatuse vajalikkusse, siis see ka ei õnnestu. Samuti peaksite elukaaslase vanemaid teavitama, et alustate laste ümberharjutamist, ja see võib esialgu kaasa tuua veelgi öist nuttu. Ilmselt on nad nõus seda veel mõnda aega välja kannatama, kuna perspektiiv on ju ilus: igaüks oma voodis magamas, öine rahu ja vaikus.
Kuna lapsed on harjunud n-ö vana moodi, siis tuleb neile kindlasti selgitada, et nüüdsest toimub magamine uut moodi. Eelneva päeva või ka mõne päeva jooksul (oleneb, kui kiiresti otsustate uut harjumust juurutama hakata) rääkige kummalegi lapsele, et täna õhtust (varsti, paari päeva pärast) on uus kord. Selgitage lastele kindlasti ka, miks, tuues ausaid põhjendusi, just neid, mille pärast te arvate selle muudatuse vajalik olevat.
Väiksem laps ilmselt räägib veel vähe, ja muudatus jõuab temani alles siis, kui te ta reaalselt oma voodisse panete. Siingi on vaja selgutusi ja kannatust. Ilmne on, et suurem laps, kuuldes eelolevast, hakkab protestima. Kui laps väljendab arusaamatust ja vastupanu, siis kuulake teda rahulikult ja andke talle tagasi kõik see, mis ta rääkida võib, näiteks: muidugi sa ei ole harjunud üksi magama, sulle ei meeldi, et me issiga sellise plaani tegime jne. Lapsel on kergem leppida muutusega, kui ta saab aru, et ka teda on mõistetud. Pärast kuulamist selgitage lapsele uuesti, miks muudatust on vaja.
Elukaaslane või ka te ise peaksite ka jälile saama, mida vanem laps tegelikult kardab. Kui tema isa-ema on lahku läinud, on normaalne, et ta tunneb enda mahajäetu ja üksildasena. Kuna lapse emme elab eraldi, siis ilmselt kardab laps ka issist ilma jääda. Osa laste hirme on arengulised, 5-aastased kardavad pimedust, järske helisid, tundmatuid-koledaid loomi ja võõraid inimesi, isa-ema kadumist, mahajätmist jpm. Et hirmust tekkinud psüühiline pinge ei lõppeks mõne tervisehäirega, tuleb hirmunud last tingimata kuulata, et tema hirme mõista. Osasid hirme saab täiskasvanu oma teadmise lisamisega vähendada, lapsele vastavaid selgitusi andes. Kindlasti ei tohi lapse kartust naeruvääristada ega tühiseks pidada.
Lapsega koos magamise asemel olge lastega rohkem koos päeval. Mõtlen tõelist koosolemist, koos mängimist-tegutsemist, mitte jajah-i telekat vaadates, samal ajal kui lapsed samas toas toimetavad. Kui laps on saanud piisavalt kontakti päevasel ajal, ei nõua ta seda öösel. Väiksema voodi võiks olla teie voodi kõrval, käeulatuses, et saaksite alati talle rahustavalt käe peale panna, kui ta ärkab laps rahuneb, kui tunneb, et emme on lähedal.
Suurem tüdruk võiks oma vanuse poolest juba eraldi toas magada. Kui see pole võimalik, pange ka 5-aastase voodi oma magamistuppa. Mehe ja naise ühine voodi on koht, kus toimub üks osa kooselus toimuvast jagamisest. Intiimelu kuulub kindlast privaatsfääri, seega ei ole abieluvoodisse asja mitte kellelgi teisel, kui vaid teil kahel. Kui magate eraldi (pealtnäha küll laste tõttu), siis on minu küsimus: mis teie kooselus/suhtes toimub?
Kui lapse ema nädalased külaskäigud on midagi seesugust, mida ei ole kuidagi võimalik teistmoodi korraldada, siis tuleb ka temale kindlasti selgitada, et täiskasvanu ja laps ei maga koos (kohane on see vaid tissitamiseas imiku puhul). See peaks olema range reegel, millest kõik kinni peavad. Erandid tekitavad segadust ja lapsed ning teie ise satute jälle keerulisse olukorda.
Soovin teile jõudu ja kannatlikkust uute perereeglite sisseseadmisel.
