Mul on selline küsimus, et olen oma 1 aastast ja 11 kuust poega kasvatanud nii, et kuni praeguseni, ehk siis 1 aasta ja 11 kuusex saamiseni sai ta ikka laksu pepule või tutistasin teda kui ta pahandust tegi ja sõna ei kuulanud aga nüüd siin ringi vaadates ja lugedes olen aru saanud, et ega füüsiline karistus midagi ei muuda küll ja paar nädalat tagasi jätsin selle ära, nüüd kasvatan sõnaga. Ta saab juunis 2-aastasex ja mul on küsimus, et kas see tutistamine ja laksu andmine on nüüd jätnud jälje tema arengusse ja on tekitanud paratamatu kahju ning ka temast kasvab füüsiliselt liiga tegev poiss või see, et jõudsin enne teist eluaastat ennast muuta ja nüüd käib kõik sõnade kaudu, et see hoopis jääb talle nüüd meelde. Kardan, et kas olen teinud pöördumatut kahju ja kasvatanud teda 1,9 aastat valesti (p.s. ma pole teda peksnud ega sinisex löönud, lihtsad laksud ja tutistamine) ja nüüd pole enam midagi teha või see, et võsin nüüd kasutusele teistmoodi kasvatusviisi on õigel ajal? Ütlen veel, et talle meeldib väga kallistada ja musitada ja pai teha ja kui midagi valesti teeb siis kui küsin, et mis sa nüüd teed, siis ta kohe vabandab, läheb kallistama ja musitama. Ja me oleme hästi palju kaisus ja kallame ja ütleme sõna ARMASTUS. Selles suhtes, et meil on väga soe ja tugev side ja armastust on meie kodus palju nii minu ja abikaasa vahel kui ka meie ja laste vahel lihtsalt karistus oli varem vale, et loodame, et hea on halva üle kaalunud ikka või mis te arvate, kas annab veel asja parandada ja sõnaga kasvatamine on hea või pole enam midagi teha ja tema esimesed 2 eluaastat ongi nii tähtsad olnud, et ainult selline karistus talle meelde jääbki.
Nii hea on teie kirjast lugeda, et teie kodus on palju armastust nii suurte kui väikeste vahel. See on kõige tähtsam! Eriti tore on see, et te seda armastust üksteisele ka väljendate, sellest räägite, üksteist kallistate ja kaisus olete - see paneb aluse lapse emotsionaalsele arengule. Kui laps tajub, et ta on armastatud ja hoitud, siis teeb ta meelsamini nii nagu vanemad soovivad ning olukordi, kui on vaja karistada, jääb iseeneset vähemaks.
Karistamisest endast. Ma nimetaksin seda pigem piiride seadmiseks ja üleastumiste korral tagajärgede kogemiseks. Karistus, olgu ta füüsiline või sõnaline, toimib ainult siis, kui laps tõesti mõistab, mida ta valesti tegi ja tehtut siiralt kahetseb. Karistus toimib läbi hirmu - laps kardab ja jätab seepärast pahanduse tegemata. Eesmärgiks võiks ju olla hoopis see, et laps mõistab, kuidas on õige käituda ja toimib sellest arusaamisest lähtuvalt. Siis suudab ta end iseseisvalt juhtida ka siis, kui vanemaid läheduses ei ole. Selle mõistmise suurendamiseks on tõesti rohkem abi rääkimisest, lapse seisukohtade kuulamisest, kokkulepete sõlmimisest ja vahel ka tagajärgede kogemisest (väikelapsele võibki rääkima jääda, et kuum pliit teeb haiget ja sellest peab eemale hoidma. Kui ta seda ühe korra kogeb, siis pole palju enam vaja rääkida.). Aeg ajalt tuleb kokkuleppeid üle vaadata ja muuta, sest laps on kasvanud ja saab juba rohkemaga hakkama (nt. üksi aiast välja minna ei tohi. Ühel päeval on ilmselt mõistlik seda vähehaaval lubama hakata kui koos käies olete veendunud, et laps on piisavalt ettevaatlik ja tähelepanelik ning ohtudest teadlik).
Teie kõige suurema mure osas - kas olete lapsele senist karistamisviisi kasutades pöördumatut kahju teinud - vastaksin, et ei usu seda. Meie esimesed teadlikud mälukillud on reeglina pärit u. 3 aastasest vanusest. Loomulikult on kõik meiega juhtunu meis olemas, kuid väga varastele kogemustele ei pääse me reeglina ligi. Need on meie alateadvuses ja võivad teatud määral sealt meie teguviise ja valikuid suunata. Kuna need karistused ei ole olnud traumaatilised, siis ma ei usu, et need lapse käitumisele tulevikus mõju avaldavad.
Mõnusat koosksvamist ja uute kasvatusviiside avastamist!
