Olen mure oma 3-aastase poja pärast, kes on olnud pikemat aega enda suhtes väga kriitiline. Umbes aastaselt ilmnes tal iseloomujoon, mis tekitas palju tüli- ta nimelt tahtis, et ntx uksed, sahtlid, muud asjad oleksid alati kinni, tundus nagu teda lausa häiriks kui ta ei saanud mõnda asja kinni panna. Ka mitmed muud asjad häirisid teda- kui riided läksid lumiseks, kui padi oli valetpidi voodis, ühesõnaga kui miski oli nii nagu tema meelest ei sobinud. See on õnneks veidi möödunud, aga asemele on tulnud ülikriitilisus enda ja oma saavutuste suhtes. Ta arvab, et ta peab kõike (riietumist, suusatamist, jalgrattaga sõitmist jne) kohe ja ideaalselt oskama. Vastasel juhul tekib tal kohe ülihalb tuju, virisemine, või siis ta üldse ei üritagi midagi proovida, mida ta ei oska. Tundub, nagu ta kardaks eksida ja vigu teha. Me pole kunagi teda kritiseerinud ega halvustanud, pigem vastupidi- varakult innustanud, ergutanud, kiitnud ja seletanud, et ta ei pea kõike kohe oskama ja suutma. Oma rolli mängib muidugi 2 aastat vanem õde, kelle moodi ta tahab olla ja kõike osata. Siiski soovin teada, kas on veel midagi, millele tähelepanu pöörata, et lapse perfektsionism ei süveneks ja me suudaksime kasvatada enesekindla, julge ja enesega rahuloleva inimese
Meeldiv on lugeda teie teraseid tähelepanekuid oma lapse kohta ning tajuda nende taga olevat muret ja suurt soovi oma last toetada.
Algatuseks tahan kohe öelda, et ülim korraarmastus ja pedantsus on paljudele lastele iseloomulik. Enamasti avaldub see 1-3 aastaselt ning ilmselt pakub väikelastele suuremat turvatunnet, kui kõik on nii nagu peab, kui ümberringi on kord ja rutiin. Nüüd on nad suutelised sellesse ka ise panustama ja seda nad ka teevad. Paljudel juhtudel on see siiski "kahjuks" mööduv nähtus.
Enesekriitilisuse osas vaadake kõigepealt lahtiste silmadega oma lähikonnas ringi - kas on kellelgi teie poja jaoks olulistest täiskasvanutest mõningaid sarnaseid käitumisjooni? Selles vanuses lapsed väga suures osas mudeldavad oma käitumist. Kas on oluliste täiskasvanute reaktsioonides õe ja venna tegudele erinevusi? Oluline on ise olukordi objektiivselt analüüsida, kuid väga palju tähtsat infot selle kohta, mis lapsele korda läheb saab läbi aktiivse kuulamise. See on kahtlemata ka parim reageerimisviis olukordades kui laps viriseb, tujutseb või keeldub proovimast. Täiskasvanute ja laste maailmad on niivõrd erinevad, et laste jaoks võivad üliolulist tähtsust omada mõned meile täiesti tühised pisiasjad. Aktiivne kuulamine tähendabki, et püüame "saba ja karvadega" siseneda oma lapse maailmasse unustades võimalikult palju omi mõtteid ja tõlgendusi. N: kui laps ei proovi ja ütleb, et ta niikuinii ei oska, siis tema kuulamine tähendab seda, et püüame mõista, miks ta nii arvab ja peegeldame seda talle - "Sa ei usu, et sa sellega hakkama saad?/Sa kardad, et sul ei tule välja"/ Sa eile proovisid ja ei tulnud välja?/Sa ei taha siin teiste juuresolekul proovida? jne". Vahest tuleb endal viis erinevat varianti välja pakkuda enne kui laps midagi vastu ütleb. See on suur samm kui hakkab tekkima dialoog. See ei peagi kuhugi välja jõudma, kuid laps on saanud parema arusaama sellest, mis temaga toimub (isegi kui ta pole miskit omalt poolt rääkinud) ning jõudu sellest, et keegi teda mõistab. Kindlasti tasub neis olukordades vältida väga kärmelt tulevat lohutamist (pole hullu, küll ta välja tuleb) ja nõu andmist (kui sa teed nii ja nii...) ning ka kõiki muid suhtlustõkkeid: sa oled ju alati hakkama saanud, kui sa siin seisad ja virised, siis sa ei hakkagi oskama, teised hakkavad varsti sinu üle naerma jne. Ainus oluline asi on püüda mõista last sellisena nagu ta on, ükskõik kui jabur või imelik see ka tundub. Innustamine ja julgustamine on samuti väga olulised, kuid need tulgu pärast püüdu teise sees toimuvat mõista. Siis on laps sellele ka vastuvõtlikum. Aktiivse kuulamise kõrvalmõju on see, et teie omavaheline suhe muutub veelgi lähedasemaks ja soojemaks. Soovin teile palju kannatust ja avatust sellel teel käimiseks!
