Minul on mure oma 3,5 aastase tüdrukuga, kes hoiab kakat kinni. See on kestnud juba üle aasta ja algas siis, kui ta hakkas lasteaias käima. Alguses tuli kaka lihtsalt püksi, nüüd määrib pükse senikaua kuni lõpuks enam kinni hoida ei suuda ja läheb potile. Olen reageerinud sellele probleemile ilusti seletades, aga samuti ka pahandades ja tean nüüd, et sellega süvenes probleem veelgi. Oleme ühe korra käinud ka psühholoogi juures ja siis võtsime natukeseks ajaks kasutusele kleepsude kogumise kalendri ja asi natuke ka paranes. Siis aga tuli ette kolimine ning pisikese õe sünd ja tundub, et oleme jälle alguses tagasi. Olen nii nõutu ja ei oska enam kuidagi reageerida. Ajab jubedalt vihale, kui ta vaatab mulle otsa ja hoiab jalad ristis ja ei lähe potile. Kusagil nädal tagasi mõtlesin, et me ei tohiks vist mõnda aega üldse reageerida...öelda vaid, et juhtub ja pesta ta puhtaks. Lugesin seda soovitust ka siin paar teemat allpool olevast postitusest. Aga kas see lahendaks probleemi või peaks pöörduma juba spetsialisti poole, sest probleem juba liiga pikalt olnud?
Seostate kirjeldatud probleemi teket lasteaias käimise algusega. Tõepoolest, uued olukorrad võivad olla lastele väga rasked harjuda, ja nii ongi tavaline, et talle tundmatus-harjumatus olukorras laps astuks justkui sammu oma arengus tagasi see on kõige kergem abistav asi, mida ta ses olukorras teha oskab. Pealegi on kakamine ju ikkagi küllalt privaatne tegevus aga suures lasteaiarühmas ei ole privaatsust mitte kellelgi. Pole siis ime, et laps püüdis olla vapper ja lihtsalt mitte kakada see oli tema viis olukorraga toime tulla.
Kirjutate, et pahandamine süvendas probleemi. Usun, et on erinev, kas lapsega riielda või öelda talle siiralt ja rahulikult, mis te sellest olukorrast arvate. Ent oleks liialt kitsas näha asja vaid nii. Kindlasti on oma mõju lapse käitumises väikese õe sünnil ja ka meeleoludel, mis peresuhetes valitsevad.
Kindlasti teate, et suuremad õed-vennad asuvad beebi majja tulles kes pudikeelt rääkima, kes enda lusikaga söötmist nõudma, rohkem sülle tikkuma, taas püksi pissima-kakama. Sõnum on ju väga selge: näed, ma olen samasugune abitu tita, hoolitse minu eest ka samal moel nagu beebi eest.
Laps võib olla suures mures, kas emme-issi teda ikka endiselt armastavad, kui nad nõnda palju väikese õega tegelevad (ja tema hoopis lasteaeda ära saadavad). Kujutlege olukorda, mil kakamisprobleemi ei oleks. Kui palju olemasolevast ajavarust pühendaksite lapsele sel juhul? Ehk ma eksin, kuid võib ju ka olla, et lapse peas on see aeg, mis te kakamisest rääkimise, pesemise, tõrelemise, selgitamise, vihastamise jms peale kulutate, ikkagi see aeg, mil olete keskendunud talle. Ja lapsele on väga tähtis tunda end tähtsana, tähelepanuorbiidis olevana isegi äraspidisel kujul.
Võiks lapsele pakkuda võimalust olla tähtis teistsugusel viisil. Kirjast ei selgu, kui palju on teil väikese õe kõrval mahti tegelda suure õega. Igal juhul võiks läbi mõelda, kui palju saab laps ainutähelepanu. Kindlasti peaks püüdma pühenduda ka suuremale tüdrukule: jätke näiteks beebi issi või hoidja hoolde ning minge koos suuremaga jalutama, kelgutama, mängunurka... kuhu iganes, kus mõlemale meeldib. See peaks olema pidev, reeglipärane tegevus.
Leidke võimalusi, et suuremale lapsele näidata hoolimist ja armastust, seda nii sõnade kui ka tegudega. Leidke võimalust teda kiita: tubli suure õena, kes toob kapist emmele mähku või aitab põrandat pühkida. Jälgige oma tähelepanu jaotumist kahe lapse vahel, kumbki ei tohiks emme keskendunud tähelepanust ilma jääda. Kaasake ka issi neisse tegevustesse.
Kõike seda tehes laske kakamise-asi natuke fookusest välja, säilitades hoiaku, et kaka käib potti, et teile ei meeldi kakaseid pükse pesta jm normaalne. Kuid ärge tehke sellest liialt suurt numbrit.
Soovin teile edu proovimisel.
