Olen 8 aastaste kaksikutest poiste ema. Suureks mureks on nende üha suurenev huvi arvutimängude vastu. Arvutikasutajad on nad juba ammu ja veel mõni aeg tagasi toimis kokkulepe arvuti kasutamise aja osas. Nüüd on nad aga enda jaoks avastanud mängud, kus tuleb pidevalt mingisugust tegelast edasi arendada, pidevalt mänguga tegeledes on võimalik teenida lisapunkte, tõustes siis edetabelis vms. Nad väidavad, et pole võimalik 30 min päevas seda mängida, kuna nende tegelane jääb siis vaeseks, "nälga" jne. Nii on nad hakanud piiridest kõrvale hiilima- ollakse kodus oma arvutiaeg ära ja minnakse sõbra juurde, noortekeskusesse, kui lähen välja, tehakse uuesti arvuti lahti.. Nädalavahetusel avatakse arvuti esimese asjana, kui vanemad veel magavad. Kui nad parajasti arvutis pole, siis arutavad, kuidas oma arvutitegelast jälle arendada. Võin ainult ette kujutada, mis hakkab toimuma siis, kui pean tita kõrvalt jälle tööle tagasi minema ja enam kodus ei "valva". Olen üritanud oma põhimõtteid selgitada ja nende seisukohti kuulata. Poisid on mulle tunnistanud, et neil on sõprade eest piinlik, et neil on mingi kindlaks määratud arvutiaeg, väidetavalt pole sellist asja kellelgi teisel?? Ma olen nii segaduses, saan aru, et tegu on väärtuskonflikitga- mina ei jää ju sellest rumalamaks, laisemaks, vaesemaks, kui nemad on arvutis. Aga mind väga-väga häirib, et neil jäävad lugemata raamatud, nautimata talverõõmud jne, kui luban neil lõputult arvutis olla. Ka õppima ei hakka nad kunagi iseseisvalt, koolikott pakitakse siuh-sauh, puhuti on ka asjad kodus. Kui aga lepime kokku a la kumbki saab olla tunni, siis otsivad nad ikka võimalust, et piire murda. Päris ära keelata nende tegelastega mänge ma ju ei saa, neile paistab see olebat ülioluline. Mida teha? Kuidas saab nii, et lapses areneks see sisemine enesedistsipliin, millest Gordon kirjutab? Et laps ei hiili kohe arvutisse, kui vanem selja keerab?
Kõik inimesed kohtuvad aeg-ajalt sellega, kui keerukas on hoida suhteid soojade ja toimivatena ja see ongi suur inimlik väljakutse.
Olete püüdnud poistele panna piire, teha nendega kokkuleppeid, kuid tundub, et need ei pea. Ühised reeglid ja kokkulepped on igas kooselus väga tähtsad, ja neid võib olla raske sõlmida, sest püsib ainult see kokkulepe, millega mõlemad kokkuleppepooled 100% nõus on.
Kui vanem lausub lapsele, et ta võib sõbra juures olla tund aega ja laps ütleb mhm, siis see ei ole kokkulepe. Kokkuleppele jõutakse eelnevalt üksteise vajadusi tähelepanelikult kuulates ning lõpuks peaksid mõlemad pooled üle kordama, kuidas kumbki kokkuleppest aru sai. Kuna kuulamine ja vajaduste mõistmine on keerukad, on päris tavaline, et kokkulepped hakkavadki kehtima alles korduvate läbirääkimisvoorude tulemusena. See kõik võib tunduda väsitav ja kiusatus käega lüüa ning mõte hoopis oma vanemlikku võimu kasutada on kerge tekkima.
Arusaam, et võim, jõuline piiridepanek on suurepärane viis lapse (või ükskõik kelle) mõjutamiseks, ei vasta tõele. Võim ei suuna kedagi oma mõtteviisi muutma, see sunnib korrigeerima ainult käitumist. Alati kui sundija või takistaja on keegi, kellel on suurem võim, valitseb oht, et tema nõudmine ei mõju veenvalt. Põhjus on selles, et ükski käsk ei muuda meie vajadusi. Ka Gordon kinnitab: see tundub paradoksaalne, kuid võimu kasutades kaotab vanem oma mõjujõu, kuna võim sünnitab alati mässu. Nii ongi piiride panekus põhiküsimus mitte võim, vaid vastastikkused kokkulepped, mis sünnivad kummagi osapoole vajaduste leidmise ja nende rahuldamise kaudu.
Teie kirjast aimub sedagi, et olete ka ise kogenud, et jõu kasutamine pole kuigi efektiivne. Kirjutate ju, et te kahtlete, kas jaksate edaspidigi poiste järele valvata. Muidugi ei jaksa. Pealegi ei kasva sellest, keda aina valvatakse, vastutustundlikku inimest tal kujuneb arusaam, et vastutab too teine valvaja.
Gordon kirjutab oma raamatus kehtestavatest sõnumitest. See sõnum annab teate selle kohta, mis teile lapse käitumises või jutus meeldis või ei meeldinud, sobis-ei sobinud, mis tundeid see äratas ning milline konkreetne mõju sel oli. See on hea viis olla selge ja arusaadav nii enda kui ka teiste jaoks, väljendada tähtsaid arvamusi ja seisukohti.
Kehtestava sõnumi eripära on, et see jätab ruumi ka lapsele, tema arvamusele ja tunnetele. Sinu käitumine mõjutas mind nõnda ja selle tulemusel tunnen end nõnda. Sul on võimalus mind selles mõista ja aidata ütleb see sõnum. Seesuguse väljaütlemise suur pluss on, et te räägite vaid endast ja seetõttu ei ärata see enamasti vastupanu ja sellega on ka raske vaielda.
Alustage mõistmise avaldamisest: ma saan aru, et need arvutitegelased on tähtsad, et see on oluline ka sõpradele koolis jne. Seejärel selgitage, mida vajate te ise. Kuulake tähelepanelikult laste vastulauseid ja selgitage kannatlikult enda omi. Nõnda, kordamööda kuulates ja kehtestades püüdke jõuda vajadusteni, mis on teil kõigil ja sedakaudu ühise lahenduse-kokkuleppeni.
Ühtlasi võiksite mõelda, mis võiks veel olla põhjus, et poisid sel viisil käituvad. Seesugune, kirjas ülemäärasena kirjeldatud arvutihuvi võib viidata ka muule. Ehk vajavad poisid enam oma vanemate tähelepanu? Kui olete väiksema lapsega kodus, kas teil jääb aega ka poisse kuulata, nendega rääkida olulistest asjadest? Kas on perel ka ühiseid tegevusi-hobisid? Kus käite koos, mida naudite koos? Arvutimaailm kuulub kindlasti kaasaegse elu juure, kuid see ei saa olla kogu elu. Võib-olla oleks kasu ühe põhjaliku perekoosoleku mahapidamisest, kus kõigil on aega kõiki kuulata ning kokkuleppeid teha nii piiride-reeglite osas kui ka selles, kuhu koos kogu perega järgmisel nädalavahetusel minna.
