Tere,
mure selline, et meie 3,5 aastane poeg kardab pimedat ja ei taha enda toas magada. Varem elasime korteris ja probleem ei olnud nii suur kuigi ta magas ka meie juures. Suvel kolisime majja ja rääkisime talle algusest peale, et see on tema tuba ja nüüd peab ta hakkama oma toas magama. Õhtuti hakkas üks trall peale. Magama jäi ta alati jonniga ja suure sõja peale, kellaajaliselt liiga hilja ja hommikuti seega raske üles tõusta. Jätsime ka väikse tule tema toas põlema ja pikutasin tema kõrval kuni ta magama jäi. Öösel nagu kella peale jooksis ta meie tuppa. Siis hakkasime teda enda voodis magama panema ja mees siis viis ta oma tuppa kui ta juba magas sügavalt. Öösel tuli ta jällegi meie juurde.
Nüüd otsustasime, et tõstame tema voodi meie magamistuppa, et ehk magab siis enda voodis.
Eks näis kuidas sellega läheb. Kuid kas see on õige otsus???
Perre on 3 kuu pärast sündimas väike beebi ja tema voodi oleks vaja meie tuppa ka panna. Selles iseenesest probleemi ei ole, kuna tuba meil suur ja ruumi on. Mõtlesime, et proovime nad siis oma tuppa panna kui beebi enam öösel ei söö, et äkki siis poisil julgem kui kahekesi.
Poiss ei julge teinekord ka üksi teisele korrusele mängima minna. Pean ise minema ja tuled põlema panema.
Kui küsisin, et mida ta kardab, ütles, et pimedas on MIDAGI ja ta kardab. Et lähme korterisse tagasi elama.
Üldiselt on poiss väga närviline. Uni on rahutu, tihti nutab läbi une, tõuseb istuli ja vaatab kas me ikka olemas oleme. Siis poeb väga kaissu. Ta tahab magada nii, et tunneb kas mind või issit enda vastas.
Lasteaeda läheb alati nutuga. Tagasi tuleb õhtul, siis on jonni täis ja sõna ei kuula. Kõik peab käima nii nagu tema tahab.
Peksab vahel pead, loobib asju jne. Mees mul eriti murelik ja arvab, et peaks nõustaja jutule lapsega minema. Kindlasti osa tema käitumisest käib eaga kaasas.
Mida teha, et leevendada lapse pimedakartust? Kas käitusime õigesti, et lapse voodi enda tuppa jälle tõstsime? Teine laps ju ka tulemas....
Jään 1 kuu pärast koduseks, kas peaksin siis lapse lasteaiast koju jätma. Näen, et lasteaed tekitab temas stressi. Samas tegelevad nad seal nii huvitavate asjadega, mida me kodus ei tee.
Kuidas aru saada, kas laps on liiga närviline ja peaksime ehk mehega nõustaja poole pöörduma, et teada saada kuidas last aidata.
nii palju muresid, loodetavasti oskate ka vastata.
Tänud!!
Laste erinevad hirmud kuuluvad arengu juurde. Uuringute põhjal kardavad lapsed kõige enam võõraid, vanematest eraldamist, äkilist suure objekti ilmumist ja müra, loomi, tundmatuid objekte ja masinaid, maske, ootamatuid muutusi last ümbritsevas keskkonnas.
Vanuseti on hirmud mõistagi erinevad. Üldiselt on nii, et mida väiksem laps, seda enam on tema hirmud seotud teadmatusega: laps ei tea, kuidas maailm toimib, teadmisi on vähe, tihti asendavad teadmisi irratsionaalsed ja hirmutavad kujutelmad.
Mida suurem laps, seda enam on hirmud seotud tema enda sees toimuvate sisemiste protsessidega, mõistagi ka konkreetse keskkonna ja kogemustega. Ka muutused pere-elus, eriti kui lapsega sellest ei räägita, võivad kaasa tuua hirme: näiteks kellegi lahkumine või juurdetulek (ka beebi sünd), harjumatud olukorrad, tavarutiinide muutumine (ka kolimine, magamiskoha või -reiimi muut), ootamatud sündmused jpm võivad olla algsed põhjused ülemäärase hirmu ja ägedate reaktsioonide tekkeks.
Lapsevanema ülesanne on last igati toetada. Seega võiksite oma poega kõigepealt tähelepanelikult kuulata, ärgitades teda oma kartustest rääkima. Tema vanuses peaks sõnavara juba olema piisav. Oleneb olemasolevast usaldusvarust, kuidas see jutuajamine teil õnnestub. Tähtis on last kuulata ilma tema jutule hinnangut andmata ning teda manitsemata, oma seisukohta peale surumata. Selline jutuajamine on justkui sibula koorimine, kus usaldusliku ja segamatu vestluse tulemusena võib selguda asjaolusid, mis last kirjeldatud moel käituma panevad.
Kuna kolimine on veel suhteliselt värske asi nagu ka oma toas magamine/mängimine, siis võib lapsel sellega seoses olla irratsionaalseid hirme, mille peale te ise tulla ei oska. Kuulake tähelepanelikult kõike seda, mida oma nn uuest elust räägib. Tundke huvi kõige vastu, mis puutub magamisse, mängimisse, pimedusse. Mis teda segab, häirib, hirmutab? Mida ta sooviks muuta ja miks? Uurida võiks sedagi, mis lapsele uues kodus ja sellesse puutuvas meeldib.
Ükskõik, mida te kuulamise tulemusena ka teada ei saaks, esimene asi on püüda last mõista. Sama on ka tunnetega. Alati on kuulamise juures abistav ka mõistmise sõnastamine: ma saan aru, et sa kardad, ma näen, et see hirmutab sind, ma näen, et sa eha, ma saan aru, et sulle ei meeldi. Nii saab laps aru, et vanemale on tema hirm mõistetav ja et hirm nagu kõik teisedki tunded on igati kohased nii tundmiseks kui ka teistega arutamiseks, et neist paremini aru saada. Kõik hirmutav saab üle rääkides palju väiksemad mõõtmed seegi on oluline koht hirmudega tegelemises.
Seevastu lapse hirmu tühiseks pidamine ja vähendamine, tema selle tõttu riidlemine räägib lapsele, et tema tunded või hirmud või temaga juhtunu pole vanemale tähtsad ja et temast ei saada aru. Kui hirmutundele lisandub tunne, et mind ei mõisteta, on lapse frustratsioon palju suurem. Rääkimine aitab hirmu lapse seest välja, mitte ei võimenda seda, nagu tihti arvatakse.
Lapse tundeid ei tohi ignoreerida, see tekitab temas segadust ja hirmu.
Ka rahulik, eakohane ja kindel piiride panek kuulub mõistagi isa-ema ülesannete hulka. Nii et pärast seda, kui olete lapsele öelnud, et temast aru saate, rääkiga talle, kuidas teie sama asja näete ja miks. Küsige ka lapse enda käest, mida tema arvab, kuidas antud probleemi lahendada.
Lapsed on erinevad. Mõned hakkavad rahulikult oma toas magama juba kolmeselt, teised ei tahaks ka viieseltki oma tuppa minna. Lapse meelestatus on kindlasti seotud ka sellega, kuidas on meelestatud isa ja ema. Suhted on ikka vastastikku seotud.
Selge on see, et last, kes on hädas, tuleb kindlasti aidata. Ükski laps ei käitu teie kirjeldatud moel lihtsalt niisama. Minu seisukoht on, et ükski laps ei jonni ta lihtsalt seisab oma vajaduse eest. Iga käitumise taga on vajadused ja püüd neid katta. Teie poeg reageerib millelegi väga ägedalt, seega on tegu väga olulise katmata vajadusega. Seda peaksitegi uurima, milline see on. Kui saate aru, mis pojas täpsemalt toimub, on enam võimalusi ka lahendusi leida.
Kindlasti on üks võimalik põhjus kirjeldatud käitumises tulevase õe/venna sünd. Ema tähelepanu on paljuski n-ö sissepoole pööratud, laps tunneb, et tal pole teiega enam seda kontakti, mis oli varem. Ilmselt oli/on teil endalgi üksjagu pingeid/muretsemist seoses harjumisega uues kodus, samuti uue ilmakodaniku sünniga. Laps tajub oma vanemate (ja nende vahel olevaid) pingeid palju täpsemini, kui täiskasvanud eeldavad. Laps on väga erk tundma kõike seda, mis toimub teis endis. Tõsi, ise suhte sees olles võib olla seda raske ja isegi võimatu märgata.
Siiski oleks mõistlik vaadata ka enda sisse ja uurida, mis teis, vanemates, teie käitumistes-reageeringutes võib lapsele mõjuda nõnda nagu kirjeldate. Soovi korral võite loomulikult pöörduda ka nõustamisse, et asjatundja abiga rääkida palju konkreetsemalt ja detailirikkamalt kui siinne foorum võimaldab.
