Tere!
Olen mures ja nõutu meie 2a6k vanuse tütre käitumise pärast jonnihoo ajal. Asi nimelt selles, et kui miski teda endast välja viib (viimati ei tohtinud märga mänguasja lasteaeda kaasa võtta, mänguhoos sõbranna vihastas teda millegagi ja muu taoline) ja ta tuurid üles võtab ning ma ei suuda teda juba algstaadiumis maha rahustada, siis läheb asi nii hulluks, et ta röögib täiest kõrist, pressib tatti ninast välja, puristab sülge suust, kraabib ennast näost küüntega ja kisub oma juukseid. Sel momendil ta ei kuula mu juttu ja ei ole nõus ära leppima, ei seleta ise mis tal juhtus ega aita ka tähelepanu kõrvale
juhtimine. Olen püüdnud talle tema vihahoos ikka nn peegeldada (kui omaarust tean kindlat põhjust) tema tundeid, et nt sa oled praegu vihane/pahane/õnnetu/pettunud selle ja selle pärast. Ei aita miski. Siis ta tavaliselt tahab ise nurka minna ja karjub seal, kui ma palun tal nurgast ära tulla, et palun tule seleta mis sind pahandas, siis ta ütleb et tahab nurgas olla ja veel karjuda. Üks kord ta haaras isegi pehme palli, ise värises ja hammustas siis seda mitu korda, aga pärast tuli ikkagi minu juurde ja püüdis mind jalast hammustada ja mind lüüa.
Me elame kortermajas ja samas ma ei saa tal ennast tühjaks lasta kisada, ma ei tea võibolla ta tõesti vajab seda et ennast pingetest vabastada, kuigi see juuste kiskumine ja näo kraapimine on jällegi tegevus, mida ma ei saa lasta tal vabalt teha.
Paar korda oleme mehega nii teinud, et kui miski ei aita teda rahustada, siis oleme talle suhkruvett pakkunud ja see aitab lõpuks. Ma saan aru, et joomine aitab rahuneda, sest ta neelab ja samas peab vähe rahulikumalt hingama, aga ma ei saa selle vee joomise peale igavesti lootma jääda Selliseid olukordi ei esine tihti, aga on juba 3x olnud ja olen kindel, et tuleb veel.
Kuidas oleks õigem sellises lapse väljaelamise situatsioonis käituda, kuidas peaks reageerima juuste kiskumise ja näo küünistamise peale?
Ette tänades ja nõuannetele lootma jäädes mures ema
Teie kirjeldatud mure on tõsine ja see on vanematele nii ehmatav kui ka väga häiriv, kui laps oma vihaga toime ei tule. Väikelastel on raske ennast pidurdada, sest aju need osad, mis peaksid liigsete emotsioonide üle kontrolli võtma, veel ei toimi. Viha ja pettumus on aga väga loomulikud ja tugevad tunded. Täiskasvanud saavad siin lapsele õpetada, mida teha, et tunded jälle kontrolli alla saada. Kuigi see ei ole väga lohutav ja kiire retsept, siis aitab kui laps saab võimaluse viha tundma õppida ja Te koos proovite toime tulla. Ajapikku peaksid tugevad jonnihood vaibuma.
Kindlasti tuleb vältida lapse enesevigastusi ja teistele haiget tegemist. Igasugused viha väljaelamise muud viisid võiksid olla lubatud, kui see ka kogu perele sobib. Kui laps saab abi nurgas olemisest ja seal rahuneb, siis las ta teeb seda. Võiksite teha temaga kokkuleppe, et kui kodus viha tuleb, siis ta läheb sinna nurka rahunema. Koos võite sinna panna padja, teki või mõne muu asja, mis teda rahustada aitab. Kui vee joomine rahustab, siis kasutage ikka seda ka. Vaid nii õpib laps ajapikku endaga toime tulema.
Teie kirjast sain aru, et karjumine on Teie jaoks selles olukorras üks raskemaid asju. Tundub, et see on lapse viis viha välja elada ja mida enam Te proovite teda takistada, seda enam ta võib tahta seda teha. Ehk on abi sellest kui Teil on kodus näiteks "vihapadi", mida saab karjumise asemel taguda. Tutvustage patja aga siis, kui laps on heas tujus ja rahulik ning andke aega, et harjumus patja kasutada saaks juurduda. Sama patja võivad kasutada ju ka teised pereliikmed ja ka palju väiksemate vihahoogude ajal.
Kirjeldate, et kasutate aktiivset kuulamist, mis ongi täitsa õige. Küll aga ei pruugi sellest abi olla nii tugevate tunnete korral. Samuti ei ole mõtet sel hetkel lapselt küsida, mis teda endast välja viis. Enamasti ei oska nad ise selle kohta midagi öelda, sest neil on tegemist oma tunnetega toime tulemisega. Küll aga võite kohe peale rahunemist asja läbi arutada ning talle tema tundeid tagasi peegeldada.
Kuigi see on vanematele tõesti raske, siis aitab last väga palju ka vanemate endi rahulikkus. Mida enam suudate ise rahulikuks jääda, seda parem. Vahel aitab, kui mõtlete sellele olukorrale kui õppimisele - laps õpib endaga toime tulekut. Kui olete mures, mida naabrid karjumisest arvavad, siis ilmselt need naabrid, kel on endal lapsed, tuleb Teie olukord tuttav ette ja nad mõistavadöä
Selliseid olukordi ei esine tihti, aga on juba 3x olnud ja olen kindel, et tuleb veel.