Kuidas aidata/reageerida kui laps pidevalt ebaõnnestumistele vastab, et ta ongi ju loll ja ei saa hakkama. Temaga asjast rääkides selgub, et klassikaaslaste seas tema arvamusega ei arvestata ja tema ideed, midagi ette võtta laidetakse maha. Koolis läheb poisil väga hästi, võib olla sellepärast polegi sõprade seas populaarne, et liiga head hinded jne.
Mure on tõsine. Laps, kel enesest jäänud mulje, et ta ongi saamatu, vajab täiskasvanutelt tuge ja abi oma tunnetega toimetulemisel. Küllap olete märganud, et last ei aita, kui tema kurtmistele vastata, et asi pole nii hull, tegelikult on ta tark ja tore laps vms. Neil momentidel, kui laps väljendab oma ebakindlust, hirmu või teisi tundeid, on tähtis kuulata last aktiivselt, s.t. kuulata südamega, et mõista, mis lapse sisemuses parajasti toimub, millised tunded jäävad väljaöeldud sõnade taha. Järgnevalt saab lapsevanem oma sõnadega väljendada, kuidas ta last ja tema muret mõistab. Nt.: Sulle tundub, et Sul ei tule asjad nii hästi välja kui tahaksid ja sa oled sellepärast õnnetu... Oled kurb, et teised ei võta sinu arvamust kuulda ja tunned end kõrvalejäetuna... lapse tunnete ja vajaduste sõnastamine aitab lapsel end n.ö. "peeglist" näha ja enesest paremini aru saada. Ka julgustab arusaamine last sügavamale endasse vaatama ja end rohkem avama. "Jagatud mure on pool muret," ütles vanarahvas. Laps, kes kogeb, et temast on aru saadud, jaksab oma haigettegevad tunded välja kanda ja kogeb kergendust, kui teda mõistetakse. Sel moel saab kinnikiilunud tundetropp n. ö. eest ära, mõtlemine saab ruumi ja edasi saab koos lapsega hakata uurima, kuidas sellises olukorras käituda, mida annaks teha soovitud muutuste poole liikumiseks.
Aktiivsest kuulamisest saab näiteid Th. Gordoni raamatust "Tark lapsevanem". Ja kui veel pole perekoolis käinud, oleks kasulik minna, et praktiliselt omandada tõeliselt efektiivseid abistamisoskusi.
Tasuks ka vaadata kodus valitsevaid kasvatusviise ja nõudmisi selle pilguga, et leida, mis neist võiks soodustada lapses ebakindlust. Mõnikord, kui ema ei ole eneses kindel, kahtleb oma käitumise õigsuses, tajuvad lapsed seda kui kahtlemist neis ja muutuvad ka ebalevaks. Sageli on laste ebakindluse taga peres valitsevad ranged nõudmised. Vanematel ei pruugigi kasutada karme karistusi, tundlikud lapsed tunnevad hirmu juba võimaluse ees, et isa või ema võiks nendega pahandada. Tavapärane on, et positiivset tagasisidet kuulevad lapsed palju vähem kui rahulolematuse väljendusi. Paljud vanemad, kes enda meelest last kiidavd, teevad seda sõnadega: "Näe, kui hästi sa oskad. Kui sa kogu aeg nii püüdlik oleksid..." või "See on päris hästi, aga järgmine kord püüa veel...", märkamata, et see pole kiitus, vaid varjatud rahulolematus: Hästi küll, aga siiski mitte piisavalt. Ning muidugi sööb pidev sina- keele kasutamine lapse enesehinnangut nagu uss õuna. Sina -keel mõjub nagu arseen: ei tapa kohe, kuid pideval kasutamisel mürgitab päev -päevalt lapse enesehinnangut, eneseusaldust ja enesekindlust.
L. Ruskovska toob oma raamatus "Kuidas teha last õnnetuks" välja 8 kõige tavapärasemat kasvatusviisi, mida vanemad päevast päeva kasutavad kõige paremate kavatsustega, kuid mis mõjuvad risti vastupidiselt. Soovitan seda raamatut kõigile lapsevanematele, et võrrelda kirjeldatut oma igapäevase käitumisega ja leida, mida oma lapse huvides kõige kiiremini muuta oleks vaja.
Nii et ebakindlust saab ennetada sobilike kasvatusviiside valikuga: sina- keele vältimine, mina- keele kasutamine, positiivse märkamine ja väljendamine positiivsete mina- sõnumitega, ühise aja ja tegevuste leidmine lapsega, füüsiline lähedus. Näidake kogu olemusega, kui tähtis on teie laps teile. Ja kui lapsel on mured päevakorral, kuulake neid sisseelavalt, mõistes lapse hinges toimuvat ja väljendage seda, mida lapses tajute, oma sõnadega - siit edasi saab otsida koos lapsega lahendusi, mis aitaks neist muredest vabaneda.
Jõudu ja armastust Teile!
