Mul on raske end kontrollida konfliktolukordades oma kolmeaastasega. Tekib mingi tavaline olukord, kus minu vajadused ja lapse vajadused satuvad vastuollu: toas mänguasjad segamini- pakun, et hakkame koos koristama, vastus: ei, selgitan, vastus, ei selgitan, tõstan häält, vastus ei taha... ja vahel, sellises olukorras, on mul käsi kiirem kui mõistus. Kuidas seda õppida vältima?
See ei ole lapse karistamine, see on minu raevu välja elamine. Sellise konflikti käigus tekib mu peas justkui tupik, minu sõna peab peale jääma ja me koristame selle toa ära...mul on ju õigus - kõik kohad on teravaid klotse täis ja jube valus on kui neile peale astuda... ma juba astusin ja väike venna koperdas ka nende otsa
Mul on tunne, et sellisel raevul on tegelikult mingi teine põhjus kui see konkreetne olukord, ei ole ju ma mingi märatsev hull...
Kuidas end peatada? Kuidas suunata viha?
Olen oma viha ees võimetu, olen lapse ees võimetu...
Teeb muidugi hinge täis, kui üritate paljudele vanematele tuttavas olukorras korda luua ja kohtate vastuhakku. Olukord, kus üks tahab üht ja teine teist, on tuttav ka suuremate laste vanematele ja tõtt öelda pole vanusel siin üldse tähtust. Selle üle kemplevad ju ka suured inimesed päevast päeva nii kodus kui tööl.
Kui nüüd otsida, kus on konks, siis vastuolus on lahendused, mitte niivõrd vajadused. Tuba korda ja mänguasjad kokku on lahendus teie jaoks. Ei taha, las olla, on lahendus lapse jaoks, kelle kas mäng poolele või soov parasjagu midagi muud teha. Niisiis, tulles tagasi vajaduste juurde, siis mille jaoks on Teile tähtis ja just siis, et klotsid oleks ära pandud? Mis vajadus on kahjustatud, kui klotsid on laiali, mis juhtuks kui nii jätkuks? Mis konkreetselt Teid häirib, kahjustab ja kuidas see Teid emotsionaalselt puudutab? On see vajadus esteetiline, et tuba oleks ilus, on see hirm, et keegi ei komistaks või mure, et asjad lähevad katki. Variante on kindlasti veel, sh ka pettumus, et nt kokkulepe iga õhtul asjad omale kohale kella 9-ks, ei toimi jne. Seega, mida selgemini ja otsesemalt väljendate just oma vajadusi (mina-sõnum), seda kergem on nii suurel kui väiksel seda ka arvestada.
Üldjoontes vajate teie kindlustunnet, et asjad oleks korras ja keegi poleks ohustatud ja Te näete lahendusena koristamist. Enne kui vastastikku sobiva lahenduseni jõuda, on vaja ka teada, mis on lapse, antud juhul kolmeaastase vajadus mäng lõpetada, magamaminekut vältida, ise oma asju ära panna või hoopis vanema kohaleolekut tunda. Seda ei oska aga 3-aastane sugugi otse seletada ja ta vajab selleks veidi abi (aktiivne kuulamine).
Enne kui pahandus majja tuleb, oleks hea varakult kokku leppida, eriti aga korduvates olukordades kindlad kokkulepped teha. Nt hea eeldus on, et magamaminek on alati samal ajal ja ta teab, et tuletate meelde, millal see tuleb, kuni oskab ise kella jälgida. Veel võib proovida läheneda nii: Kas paneme koos asjad kokku? Kas mäletad, kus iga asja koht on? Jne. Koristamine üks tüüpiline igapäevane asi, kus saab selgeid kokkuleppeid teha, et ennetada pahandusi. Oluline on olla võimalikult konkreetne (tuba korras on liiga ebamäärane, klotsid kastis on selge) ja sõbralikult toetav.
Nüüd aga veel vihatunde ohjamisest. Oluline on jõuda viha ja sellele järgneva agressiivse reaktsiooni käivitajani. Vihatunde eelkäijaks on mingi teine tugev emotsioon, nt pettumus, abitus, ebaõiglus, süütunne, häbi, hirm või muu tunne. Üks konstruktiivne abinõu ongi kõigepeale ennast mõista ja selles tundes selgusele jõuda, mis see täpselt on ja seda sõnades väljendada (näited mina-sõnumitest: olen väga pahane, kui näen asju laiali, ma olen õnnetu, kui mänguasjad katki lähevad, olen hirmul, et väikevend kukub ja saab haiget. Sellistest lihtsates ja loomulikest muredest saavad aru ka väikesed lapsed.
Väljendate oma kartust viha ohjamisel ja ilmselt ka otsite seletust end mõistmisel. Siinkohal on jälle tähtis veidi rohkem süüvida endasse ja proovida tagasi kerida, milline mõte enne vihaseks saamist peast läbi käib ja proovida seda mõista või vaidlustada ja leida iseendaga rahu. Ja jälle ainult näitena tooduna: ta ei austa mind, ma ei saa hakkama, olen halb lapsevanem, minust ei hooli keegi, jälle pean mina kõik ära tegema, ma ei tohi vihastuda, teiste lapsed on kuulekamad, ma ise olen lohakas jne. jne. Püüdke kinni just see mõte, mis Teie peast läbi käib ja juurelge, kust see tuleb, mis olukorras veel olete nii tundnud ja mis on Teie sügavam, baasiline rahulolematus, häiritus, väärtus, mis on ohus jne. Kuigi kõik meie emotsioonid on loomulikud, on hea ise teada, kuidas nad käivituvad, nad aitavad meil ennast mõista ja aidata. Pakun ka kirjandusliku soovituse: M.B.Rosenberg Vägivallatu suhtlemine.
Head analüüsi ja positiivseid emotsioone.
