Meie peatselt 3 aastaseks saav poiss on viimasel ajal nii jonnakaks muutunud, et emmel hakkab närv mustaks minema. Täiesti suvalistel hetkedel võib ta lihtsalt jonnima hakata ja seda kuni hullumiseni. Hetkel kisab ta mu kõrva ääres ühte ja sama lauset "tahan issile musi kalli teha". Issi läks tund aega tagasi tööle (sõbrale appi), enne seda kutsus poissi, et tule tee kalli ka. Poiss ei läind vaid vingus, et tahab kalli. Koridori ei läinud. Issi võttis jalanõud ära ja tuli tuppa. Poiss kisas "ei taha, mine ära". Issi läks koridori tagasi. Poiss kisas "tahan kalli". Nii võib lõpmatuseni ja see läheb nii hulluks karjumiseks lõpuks.
Praegu on kisa juba taevani, ma lihtsalt ignoreerin. Olen proovinud rahulikuks jääda, seletada rahulikultm et issi varsti tuleb. Ta EI KUULA mitte midagi, mis ma ütlen, kordab ainult oma mantrat, ainult oma ühte lauset.
Eile hommikul enne kella 6 ärkas, sest pissi oli voodisse tulnud. Vahetasin lina ära ja palusin tagasi pikali tulla. "külm on" ütles. Mina siis vastu, et lähme teki alla. "ei!" "külm on". paneme riidesse. "ei!" Ja muudkui valjemaks. "külm on" Ja kuni vingumiseni. Ajab kõik üles ja mitte miski ei aita
Sama on sellega, et kui jonnib kaua, siis "tatt tuleb". Tahan ära pühkida, siis ei luba, aga karjub järjest kõvemini, et tatt tuleb.
Tahan - ei taha on koguaeg. Minu mõistus on otsas. Olen lugenud erinevaid asju küll jonni kohta, aga abi ei miskit. Proovinud oleme rahulikult, oleme kurjustanud, isegi vits on olnud käigus -mitte miski ei aita. Närvid on nii pingul, sest kui varem oli ainult hommikuti sellist jonni, siis nüüd võib see olla öösel, hommikul ja mitu korda päevas, rääkimata enne tuttu minekut. Kindlasti on üks põhjus neljakuune õde, ometigi oleme proovinud teha kõike nii et oleks võimalikult vähe armukadedust. Ja kindlasti oleme ka meie mehega süüdi, sest omavahelised suhted on päris käest ära. Erit pärast seda kui mees kaks kuud tagasi töö kaotas ja on nüüd kodus (varem käis paarinädala kaupa välismaal). Proovime, et ei käituks halvasti laste ees, kuid eks pingeid ole olnud ikka tunda.
Ja varem saime pojaga hästi läbi, sest olime nii tihti kahekesi, siis tuli väike õde ka seltsi, saime veel hakkama - raske oli küll kahe lapsega üksi pikalt, aga nüüd on asjad täitsa käest ära.
Oleme paar korda ka arutanud mehega nõustaja juurde minekut, aga praeguste rahaliste seisudega tundub see nii raske. Aga suhted lähevad järjest hullemaks
Vabandan kirjavigade eest ja selle eest, et tekst on kohati vist segane -sai lihtsalt jutti kiiresti kirjutatud, sest kartsin, et hakkan muidu jälle lapse peale karjuma ja pärast olen jälle ise õnnetu selle pärast.
Aitäh juba selle eest, et sain selle endast välja -sai hetkel pisut kergem ja hetkel jäi ka jonn järgi.
Olete proovinud erinevaid asju, kuid leevendust poja tõrksusele pole veel leidnud. Küllap on see Teile kurnav ja nõutukstegev. Vajate ju Teiegi rohkem rõõmsaid elamusi, kindlustunnet tulevikuks, et siis omakorda praeguseks pingestunud pereeluga toime tulla. Sageli ongi nii, et kui peres toimuvad muutused, toob see kaasa ka kohanemisraskusi, on see siis elukoha muutus, lasteaeda või kooli minek, uue pereliikme sünd, vanemate mured tööl või keerulised suhted. Lapsed tunnetavad, kui vanematel on probleeme ja tekitab ärevust, kutsub esile muutusi käitumistes, mida meie täiskasvanud nimetame ka jonnimiseks. Muidugi käib lapse arengu juurde oma minast teadlikuks saamine ja vanemate proovile panek, protestimised jms. Kõik see on mõistetav ja loomulik. Kui suur probleem sellest kujuneb, oleneb paljuski vanemate reageerinutest.
Kõige tähtsam on Teie jaoks antud olukorras oma vajadusi arvestamine, et need ei jääks tahaplaanile. Teie poeg, loomulikult ka tema väike õeke, vajavad turvalist keskkonda, tasakaalukaid ja õnnelikke vanemaid. See, mida kirjeldate võib olla lihtsalt pingelise olukorra vili. Laps ei tea ju isegi, mis talle hirmutav ja rahutukstegev on, ta on segaduses, kui vahel on emme-issi rahulik ja siis jälle pahane, närviline või reageerib ootamatult, vahel aga ignoreerib. Temal ei ole ju mingit võimalust olukorda kontrollida, peab olema valmis ootamatusteks. Kindlasti ei vähene jonnimised ja segased tahan-ei taha olukorrad vitsa ja hirmutamise abil. Need lisavad veelgi lapses ebakindlust ja ärevust.
Kui tunnete, et suhted mehega vajaksid selgust, kuid peate olema kokkuhoidlik rahaga, siis leidke aega ja võimalust olla rohkem teineteisega ja omavahel rääkida, mis rahutuks ja murelikuks teeb ja mida vajate. Kuidas keeruline aeg oleks kergemini ületatav. Kindlasti vajate mõlemad teineteiselt mõistmist ja tuge, rohkem lähedust.
Poja suhtes samuti, pakkuge talle rahu ja kindlustunnet, rõõmsaid elamusi igas päevas. Olukorras, mis võib jonnini minna, püüdke vältida vaidlemist, andke talle võimalus olukorda vahel ka lahendada (Tuled minu juurde või tulen sinu juurde kallistama? Kas külm on tekiga või ilma? lihtsalt proovimiseks, et ennetada protesti).
Ignoreerida võib küll jonnimist ennast kui käitumist, vältima peaks kindlasti lapse halvustamist. Kuid reageerida tuleks ikka ja lähtuda sellest, mida laps tunneb ja mis on see, mida ta tegelikult vajab. Vahel pole muud, kui emme tuleks, oleks tema jaoks olemas, võtaks sülle, ütleks midagi rahustavat. Uskumatult mõjus võib olla vahel ka lihtsalt peegeldus: ma saan aru, kuidas sinuga on, mida sa tunned. Näiteks: sul on külm; sa ei taha praegu riidesse; sulle ei meeldi, et pühin su nina, sa tahaksid, et isa oleks kodus, praegu oleksid parema meelega tema süles ja kallistaksid teda jne. jne.
Mõnusaid olemisi ja õnnelikke suhteid.
