Meie laps on 2a2k.Nimelt asi on selline,et lööb koguaeg teisi ,kui midagi ei saa,või kui ei tee nagu tema tahab ,iga asja peale ainult viriseb ja jonnib see on tõsiselt ära tüüdanud ja väsitab,sõna ei kuula kui ilusti rääkida,mingid pahad toolid või nurk ei toimi...elame maal vanemate juures ja peame teistega ka arvestama,ja mei on väike 2k beebi ka majas....armukadedusest see käitumine,ei sa olla sest tegelen päevotsa temaga,ei oska enam midagi arvata miks poja niimoodi käitub teised pereliimed on seda meelt,et ainult vits kasvatab temast tubli ja korraliku inimese,ainult nii saame jonnist ja löömisest lahti,aga mina ei ole seda meelt,et vitsaga...sooviksid häid nõuandeid kuidas sellises olukorras toimida,sest mina enam ei tea,seda ka veel ,et poja isa käib kaugel tööl...
Ei usu minagi, et vits on see, mis tubliks ja korralikuks teeb. Usun, et iga laps soovib väga olla hea ja oma vanematele meele järgi ja seeläbi tunda nende heakskiitu ja armastust. Trotsi ja jonni tekib ikka, lapseltgi on omad tahtmised ja vajadused, nii väljendab ta, et püüab olla tema ise, enda eest seista ja protestib millegi vastu (eriti siis, kui verbaalselt on seda veel raske teha). See on igati loomulik soovime ju oma lapsi näha tulevikus eneseteadlikke ja tahtejõulistena, mitte alandlike käsutäitjatena. Et laps õpiks jonni asemel teisiti oma pahameelt väljendama, saame teda aidata, kui püüame tema emotsiooni sõnastada, st tundeid peegeldada. Kui laps kogeb end mõistetuna ja aktsepteerituna, saab ta rahuneda ja meid kuulata ja teiste palvetega arvestada. (parim võte on aktiivne kuulamine: näit. sa oled preagu väga pahane, et ma sulle kommi ei anna; sulle ei meeldi sugugi, et varsti tuleb magama minna jne.).
Lapse vajab piire ja tagasisidet, et mõista, mida temalt oodatakse. Oluline ongi see, mil viisil me seda lapsele teada anname, mida võib, mida mitte, et ta saaks seda arvestada ja end seejuures hästi tunda.
Sageli on peredes vits, nurkapanek, nn mõtlmistoolid jt vahendid selleks, et last õpetada karistuse kaudu ja kuuletuma panna. Need on aga agressiivsed ja alandavad võtted, mis vaid suurendavad lapse trotsi ja vastuhakku ning kahjustavad tema enesetunnet, tõenäoliselt panevad vanemaid kartma, mitte neist hoolima ja mõistma, st ei loo lähedasi, avatud, kindlasutunnet pakkuvaid suhteid. Kui laps tunneb end kehvasti, siis ei ole ta huvitatud ka teistega arvestamisest.
Suureks abiks on olnud lastevanematele T.Gordoni Tark lapsevanem, et mõista, kuidas mõjuvad kaks äärmuslikku kasvatusviisi, so piirideta, kõikelubav kasvatus ja karistusel põhinevad meetodid.
Lühidalt öeldes, vajab laps tunnustust ja positiivset tagasisidet kui miski õnnestub, on hästi see innustab teda teatud käitumisi kordama ja annab teada, mida temalt oodatakse (nt mul on hea meel, et sa ise püksid jalga panid; olen rõõmus, et tulid mulle appi, mulle meeldib sinuga mängida jne.).
Kui laps teeb aga midagi lubamatut, siis ilma last ennast halvustamata, kirjeldage seda käitumist, mis on sobimatu ja väljendage temale arusaadavas lihtsas keeles, mis teid häirib (nt. ma kardan, et mänguasjad lähevad katki, kui nad põrandal laiali on; ma olen õnnetu, kui lööd, see on valus jne.) Ei mingeid "paha laps, jonnipunn" vm isiklikke solvanguid!.
Kindlasti on lapsele parim kui ta kuuleb sageli ja piisavalt positiivset tagasisidet, julgustust ja heakskiitu, siis väheneb ka tal vajadus end sobimatult väljendada ja teistel teda keelata ja pahandada. Sageli jääb lastel arusaamatuks, kuidas nad võivad väljendada oma negatiivseid emotsioone, pettumust, pahameelt, väsimust, ka viha, et neid tõsiselt võetaks ja arvestataks.
Kuldreegel on see, et laps, kes kogeb ise füüsilist karistust ja alandamist, õpib seda ka ise tegema. Kui laps tunneb end hästi, hoolituna ja tunnustatuna, pole tal põhjust teistele tahtlikult halba teha.
Rõõmu Teile lastest!
teised pereliimed on seda meelt,et ainult vits kasvatab temast tubli ja korraliku inimese,ainult nii saame jonnist ja löömisest lahti,aga mina ei ole seda meelt,et vitsaga