Minu tütar on 2a10k. Mure algas seoses lasteaeda minemisega. Algul hakkas kartma lasteaias töömeest ja ühe lapse vanaema. See väljendus selles, et ta kargas kohe püsti ja kasvataja sülle, kui üks neist välja ilmus. Ühe korra hüppas sõna otseses mõttes kasvataja ka pikali, kuna üks laps oli kasvatajal juba süles. Esimestel kordadel ta hakkas ka hüsteeriliselt nutma ja ei lahkunud kasvataja sabast päev otsa. Mõned korrad käisin siis ise ka lasteaias kaasas, et lapsele seletada, miks töömees seal käib ja tegime kodus suurt selgitamist/seletamist. Kasvataja on õnneks väga tore. Nüüd on see lasteaia töömehe kartus vähenenud ja nad saavad isegi ühes ruumis viibida.
Uus kartus tekkis meil kodus. Juhtus selline loll asi, et ühel päeval tuli issi töölt varem koju. Meie ei olnud üleval korrusel veel lõunaunne jäänud. Laps kuulis, et all keegi krabistab. Seletasin küll, et issi tuli vist koju. Issi kuulis jälle,et me räägime. Arvas, et oleme juba üleval ning hakkas trepist ülesse tulema. Laps jälle teades, et kedagi rohkem kodus ei ole hakkas hirmust hüsteeriliselt karjuma. Issi rahustas küll maha ja sai ka räägitud, et issi krabistas, aga see ei aidanud. Järgmisel ööl hakkas sama moodi nutma une pealt. Issi võttis ta oma kaissu. Panime tule põlema ja teleka mängima. Laps, aga ütles mulle, et emme aja ära. Küsisin, et kelle ma pean ära ajama. Kolli! Seletasin siis jälle, et meie olee aint kodus jne. Nüüd jääbki õhtuti meie voodis magama ja tekk on peaaegu üle pea. Ootan kuni ta magama jääb siis tõmban näo välja. Tavaliselt on terve keha higipiiskasi täis. Me ei ole kunagi last millegagi hirmutanud. Kolli võttis ta ilmselt Jänku Jussi multikast.
Hetkel on selline lugu, et iga krabin või naksatus, mis toas käib hirmutab teda. Eile kargas söögilauast püsti, kui koer õues haukuma hakkas. Käskis issil koera kinni panna. Jälle seletasime, et koer räägib nii jne. Ilmselt parandab küll seda kõike aeg ja kasvamine, aga igaks juhuks tahaks vastust spetsialistilt. Kas saab last peale rääkimise ja seletamise veel kuidagi aidata? Mis taastaks ta turvatunde?
Meelike Saarna vastas Nupsu.ee keskonnas järgmiselt:
Laste erinevad hirmud kuuluvad arengu juurde. Uuringute põhjal kardavad näiteks aastased lapsed kõige enam võõraid, vanematest eraldamist, äkilist suure objekti ilmumist ja müra. Kahe- ja kolmeaastaste laste tavalisemad hirmud on suured ja tundmatud loomad (ka ussid), pime ruum, suured objektid ja masinad, maskid, ootamatud muutused last ümbritsevas keskkonnas, samuti tugev müra ja eraldamine vanematest.
Üldiselt on nii, et mida väiksem on laps, seda enam on tema hirmud seotud teadmatusega: väike laps ei aima veel, kuidas maailm toimib, teadmisi on vähe, need alles kogunevad. Mida suurem laps, seda enam on hirmud seotud tema enda sees toimuvate sisemiste protsessidega. Mõistagi on hirmud seotud konkreetse keskkonna ja kogemustega (nähtud filmid ja pildid, reaalse elu koledad üleelamised (nt vägivalla pealtnägemine või vägivalla ohvriks olemine).
Lapsevanema ülesanne on last igati toetada. Hirmude puhul on oluline lapse tundeid aktsepteerida. Alati on abistav mõistmise sõnastamine: ma saan aru, et sa kardad, ma näen, et see hirmutab sind, ma mõistan, et see võis sulle kole tunduda. Nii saab laps aru, et vanemale on tema hirm mõistetav ja et hirm nagu kõik teisedki tunded on igati kohased nii tundmiseks kui ka teistega arutamiseks, et neist paremini aru saada. Kõik hirmutav saab üle rääkides palju väiksemad mõõtmed seegi on oluline koht hirmudega tegelemises.
Seevastu lapse hirmu tühiseks pidamine ja vähendamine: mis sa tühjast kardad! oh, see pole ju üldse kole! kuidas sa selline argpüks oled! keegi teine ei karda sellist asja, unusta ära jms laused räägivad lapsele, et tema tunded või temaga juhtunu pole vanemale tähtsad ja et temast ei saada aru. Kui hirmutundele lisandub tunne, et mind ei mõisteta, on lapse frustratsioon palju suurem. Ei maksa ka keelata lapsel rääkimast, mida ta täpselt tundis või kartis seesugune rääkimine aitab hirmu lapse seest välja, mitte ei võimenda seda nagu tihti arvatakse.
Lapse kasvades jääb ka hirme vähemaks. Loomulikult saab last toetada erinevate hirmude ületamisel. Siin võib kasutada mängulisi võtteid, selgitamist, seletavate jooniste ja piltide näitamist jms. Tasub jälgida ka enda reageeringuid. Lapsed on täiskasvanute väga tähelepanelikud jäljendajad. Võib ka juhtuda, et laps väljendab ema või isa sees peidus olevat hirmu, mida vanemad ühel või teisel põhjusel ei soovi avalikult näidata.
