Viimasel nädalal on pannud mind muretsema tõsiasi, et minu 5-aastane poeg tõuseb öösiti 1-2 korda üles, hakkab mööda korterit ringi käima, vahest haarates tee pealt suvalisi asju (riided, mänguasjad) kaasa.
Laps magab oma toas. Magama jääme peale unejuttu igal õhtul 22.30 paiku ning "kõndima" hakkab ta tavaliselt 3 paiku öösel. Midagi ta sealjuures ei räägi, lihtsalt jalutab vahest ühte tuppa, vahest teise ning siis lihtsalt seisab seal liikumatult..
Algul olin üsna ehmunud, kuid üldiselt olen reageerinud nii, et lähen talle järgi, võtan tal rahulikult õlgade ümbert kinni ning ütlen, et lähme nüüd voodisse magama, emme paneb sulle teki ilusti peale ja teeb pai. See on alati mõjunud ja magama jääb laps koheselt.
Kuid muret valmistab pigem see, et selline käitumine on kestnud juba nädal aega ning eile öösel ärkas ta analoogselt 3 korda (kl 1, kl 3 ja kl 6 hommikul). Samas on ta adekvaatne ehk siis reageerib minu sõnade peale.
Vajaksin asjakohast nõu, kuidas selle probleemiga edasi tegeleda?
saanu aru, et teie mure oma lapse käitumise pärast on suur ja esmakordne uneskõndimise ehk somnambulismiga kokku puutumine võib tõesti ehmatav olla. Unes kõndimine on üks paljudest erinevatest unehäiretest. Häire võib ilmneda väga erinevates vanustes, kuid kõige sagedamini on selle algust täheldatud 4-8 aastastel lastelt. Samuti on leitud, et unes kõndimist on lastel sagedamini kui täiskasvanutel. Näiteks leiti ühes Soomes tehtud uuringus, et 6,9% tüdrukutest ja 5,7% poistest esineb unes kõndimist (naistel 3,1% ja meestel 3,9%). USA-s tehtud uuringutes on leitud, et unes kõndimist võib esineda isegi 18% inimestest.
Uuringud on ka näidanud, et antud häire läheb sageli põlvest põlve edasi. Kuidas teie peres on? Kui enda kohta ei tea, siis tasub enda ja mehe vanematelt uurida, et äkki ka teiega juhtus nii nagu praegu pojaga. Sageli on inimestel teadmine, et somnambulism on ainult siis kui inimene kõnnib ringi. Kuid häirega on tegemist ka siis kui laps tõuseb voodis püsti, vaatab ringi, võib-olla ka ütleb midagi ja siis viskab pikali ning magab edasi. Kui laps magab omaette, siis võib olla, et vanemad sageli ei teagi, et lapsel esineb selliseid unehäireid.
Somnambulismi täpset põhjust lastel ei teata. On uuringuid, mis osutavad sellele, et sagedasemad põhjused võivad olla kurnatus, unepuudus ja/või muud unehäired, ärevus või ka see, et päeval on olnud palju positiivseid elamusi ja sellega kaasnev elevus võib viia öiste kõndimisteni.
Mida siis sellises olukorras teha? Üldiselt on arstid seisukohal, et enamikel juhtudel ei ole meditsiinilist sekkumist vaja. Paljud lapsed kasvavad sellest välja ja abi võib olla väga lihtsatest võtetest. Näiteks tasuks teil mõelda, mis toimus teie elus enne seda kui poeg hakkas unes kõndima. Kas on midagi, mille pärast ta võiks olla ärevuses, elevil? Või saab ta praegusel perioodil liiga vähe magada ning on tegelikult õhtuks üleväsinud? Kirjutate, et lähete magama u 22.30. Vahest on poja elus praegu nii palju sündmusi või on temani jõudnud kevadine väsimus ja oleks ehk vaja varem magama minna või teha pikem lõunauinak? Enamasti on täheldatud, et piisab unerezhiimi korrigeerimisest, emotsionaalse toetuse pakkumisest ning ohutuse tagamisest. Näiteks kui laps läheb kõndima, siis talle järgneda, et ta endale haiget ei teeks või et laps magaks esimesel korrusel, et trepil kukkumist vältida. Mis puudutab lapse äratamist, siis selles osas ollakse vastandlikel seisukohtadel. Ühed spetsialistid ütlevad, et seda ei tuleks teha, sest laps võib ehmatada ning hoopis nutma hakata jmt. Teised ütlevad, et see ei ole kuidagi ohtlik, sest sisuliselt on inimene niigi juba ärkvel. Sageli arvatakse, et uneskõndija magab, kuid tegelikult on ta ärkvel, lihtsalt ei ole teadlik sellest, mida teeb ning ei mäleta pärast oma tegevusi. Kokkuvõtvalt võib minu arvates öelda, et enamus arstidest on seisukohal, et kui otsene vajadus puudub, siis ei ole vaja last üles äratada, vaid lihtsalt rahulikult voodisse tagasi suunata.
Meditsiinilisele konsultatsioonile pöördumist soovitatakse juhul, kui sagedased (3 ja rohkem korda öö jooksul) unes ringi kõndimised kestavad rohkem kui paar kuud. Sest võib olla, et tegemist on mõne neuroloogilise häire sümptomiga. Samuti võite perearsti või lasteneuroloogi pöörduda varem, nt kui endal mure suur ja soovite kinnitust, et pojal ei ole mõnda muud haigust.
