Tähed ja numbrid said talle selgeks poolmängides enne kaheaastaseks saamist, vanadelt puuklotsidelt. Keegi ei õpetanud, aga küll vastasime küsimusele, mis see on.
Praeguseks on huvi tähtedede vastu tahaplaanile jäänud, küll aga on mind viimsael ajal muutnud murelikuks lapse pidev viibimine arvumaailmas. Ta loendab pidevalt kõike: seda mitu astet on lasteaeda mineval trepil, mitu pissitilka ta tegi, mitu triipu on seebral, vaatab majadenumbreid, raamatutest huvitavad teda ennekõike numbrid, emmele ja teistele kodakondsetele annab ta käsud/palved joonistada numbreid(ise ei tule tal need välja), kodus on paraku mitu numbritega masinat(üks on magamistoas olev elektroonkell, teine videomakk(kust ta pidevalt tahab puldist aegu kerida ja võib kasvõi pool tundi liikumatult vaadata kuidas numbrid jooksevad.Õnnetuseks on meie majas ministepper, millel ka numbrid, ja seda pean suisa peitma, sest ta võib seal rassida ikka väga pikalt, peaasi, et numbrid jooksevad!
Telefonil vaatab ta alati, et minutid, mis näitavad kõne pikkust jõuaksid täisminutini ja siis võib ta joonelt kõne katkestada, isegi üks väljend on tal selline " lehva-lehva null null!" - see tähendab siis tõlkes head aega!
Muret teeb see, et aegajalt taban teda ka mõnes lihtsamas mängus või tegeluses omaette numbreid loendamas. Ja kui midagi sassi läheb on hüsteeriline nutt platsis!
Selline võimendatud huvi on tal juba tubli pool aastat. Samas on pojale päris väikesest peale olnud omane, et mingid teemad on tal pikka aega nö. "peateemaks" või "kinnisideeks" - olgu see siis nt. see, et suuri väravaid õues kinni panna, valgusfooride juurest üle minna, aknalaulae ronida jne
Laps loomult flegmaatiline, üsna väheliikuv, suured suured probleemid ka toitumise ja kõhukinnisusega.
Kuidagi väga neurootiline on see numbrite lugemine...
Kas mõtelan vähemalt õiges suunas, et tegelikult peaks nüüd kuidagi kõikvõimalikke numbreid tema maailmas vähendama?
Ei tahaks, et ta kuidagi nii pea-inimeseks ainult muutub.
Kui lapsel ilmneb mõni eripärane anne, on vanemad tihti üllatunud, olgu siis see üllatus nende jaoks pigem hea või pigem halb. Kui selgub, et lapsel on absoluutne kuulmine, või selgub, et ta suudab meelde jätta tohutu joru arve või üksikasju, kui ta otskohe pärast kuuldud lauset on võimeline selle ette kandma tähe kaupa ja tagurpidi, kui lapse joonistustes avaldub väga eripärane värvitaju vms, äratab see täiskasvanutes reeglina hämmastust, aga ka imetlusesegust hirmu.
Psühholoogia ajaloost ja ka tänapäevast võiks tuua palju näiteid, mille kohta täiskasvanud kipuvad küsima: kas see on ikka normaalne? Kuigi alati on võimalik lihtsalt nentida, et me olemegi inimestena väga erinevad, sh väga erinevate soodumuste, võimete ja huvidega.
Samas võib iga nn liiane tegevus olla märk millestki puuduvast, paralleeli võiks tuua täiskasvanute seas levinud sõltuvusega (liialt palju tööd, liiga palju alkoholi, trenni, seksi, telekavaatamist, üksiolekut jne). Enamasti on tegu asendustegevustega. Kui inimene ei saa seda, mida ta oma sügavas sisimas tegelikult väga vajab, asendab ta selle mingi teise tegevusega. Tihti seda intensiivsemalt, mida teravam on rahuldamata tarve. Tihti on tegu teadvustamata protsessidega. Laps on väike inimene, tema psühholoogiline toimimismehhanism on suures piires sama mis täiskasvanulgi.
On palju küsimusi, mille vastuste teadmine hõlbustaks minu mõtlemist ses suunas, mis teid aidata võiks. Kirjutate, et laps viibib teie arvates liiga palju nn arvumaailmas. Kui palju on liiga palju? Ehk olete mureliku emana lapse numbrilembuse jälgimise liialt fookusesse seadnud?
Kirjutate ka, et laps on flegmaatiline ja väheliikuv, et on probleeme söömise ja kõhukinnisusega. Milliseks hindate enda temperamenditüübi ja liikumise intensiivsuse? Iga laps saab vanematelt ellu kaasa geeneetilise pagasi, aga ta saab kaasa ka käitumis- ja reageerimismalli, mida näeb enda ümber. Seega on järgmine küsimus, millele mõelda võiksite: millised on peresuhted- käitumismallid lapse ümber, eelkõige: millised on teie suhted lapse isaga? Kas laps saab piisavalt tähelepanu, tunnustamist, armastust, hoolt?
Tingimata oleks vaja aru saada lapse käitumise motiividest. Mis on see, mis teda arvudemaagias vaimustab? Teie tähelepanelik ja sunnivaba püüd lapse elu teiste tegevuste-huvidega tasakaalustada on kindlasti oluline. Flegmaatilisus ja (kõhu)kinnisus seostub minu peas eelkõige kartlikkusega. Mis on see (ja miks), mida laps peljata võib, et eelistab endasse tõmbuda?
Kui mure püsib, soovitan pöörduda lastepsühholoogi poole või perenõustamisse.
