Mul on 7-kuune poeg. Ta on rahulik ja armas laps, aga mina enam nii rahulik ja armas ei ole. Lapse saamine muutis palju minu elus - kuigi ta oli planeeritud ja oodatud, tunnen praegu, et olen sellest titerallist kohutavalt tüdinenud. Ma olen alati olnud iseseisev, oma aja peremees ja väga mitmekesiste huvidega vaheldust otsiv inimene. Aga nüüd tunne, kuidas laps hoiab mind nelja seina vahel nagu vangis. Ma olen väsinud tema öistest ärkamisest ja sellest, et 24 h on ainult titt, titt ja veelkord titt. Mind häirib tema vigisemine juba nii palju, et karjun ta peale ja mis veel hullem, ka sakutan teda. Raputanud ma teda ei ole või tõsiselt haiget teinud, aga äkiliselt sakutanud, näpistanud või vastu peput laksu andnud küll. Pärast painab mind kohutav süütunne. Ma ei suuda oma temperamenti talitseda. Mind häirib, et laps on väikese kaaluga, ta on passiivne - kuna jättis keeramise vahele, kardan ka, et ta ei hakka roomama ja ehk ei hakka ka ennast püsti ajama? Arvan, et olen emana ebaõnnestunud, kuna sakutan oma last ja ei suuda olla kannatlik. Oleme elukaaslasega mõelnud ka teisest lapsest, aga enam ma seda meelt ei ole. Tunnen, et elu on nii jube rutiinne, et nutma ajab. Igatsen elu enne last - kuidas me elukaaslasega palju ringi liikusime ja reisisime, kahekesi aega veetsime, mina koolis, tööl, trennis ja kursustel käisin, tegin seda mina tahtsin ja mida meie tahtsime. Ma heldin, kui näen poissi naeratamas või kilkamas, hoolitsen ta eest nii nagu peab ja rohkemgi veel, aga järgmisel hetkel võin väga ärrituda tema nutu ja vigina peale. Mind painab süütunne sellepärast, et tunnen, et ta mu elu nii igavaks ja üksluiseks on muutnud. Samas ma armastan teda ja tahan talle parimat. Aga ma ei suuda ega oska ühitada oma endisi tegemisi lapsega või muud asendust leida. Ja tunnen seetõttu,et olen emana ebaõnnestunud ega suuda elada normaalset pereelu. Ma kardan, et võin lapsele veel rohkem haiget teha, kui ma ennast tihemini sellest titeringist välja ei murra.
Kõige positiivsem on kahtlemata see, et hoolite oma lapsest, ta oli oodatud ja on teile armas. Soovite talle parimat ja tunnete suurt vastutust tema arengu ees. See ei pruugi teid lohutada, kuid paljude emad elavad üle rutiini ja tüdimust lapsega kodus olles, ka depressiivsus pole erandiks.
Näib, et olukord on Teile tõesti väga pingutav, kurnatus öistest ärkamistest ja kohustustest suur, olete rahulolematu ja tunnete end süüdi ja emana ebaõnnestumist.
Julge ja aus on tunnistada, et sakutate ja pahandate lapsega iseendaga rahulolematuse pärast ja tunnustust vääriv, et otsite olukorrale lahendusi.
Siit olekski hea edasi mõelda, kuidas see nii kujunenud, et 24 tunni sisse peale lapse ja temaga seonduvat ei mahugi? Täiesti mõistetav, et laps hõivab suure osa teie elust ja tegemistest, kuid kas on vältimatu loobuda kõigest muust kontaktidest sõprade tuttavatega, hobidest, meelelahutustest, mehega kahekesi olemisest jne.
Kirjutate, et varem tegite kõike, mida tahtsite, nüüd igatsete seda elu tagasi. Mõelda võib ja küllap ka mõtlete, et see praegune elu on ka Teie elu ja last tahtsite ka see ei ole vaid kohustus ja rutiin, vaid uus ja huvitav roll, mis pakub põnevust ja heameelt. Kui proovida arutleda nii, et laps ei ole mitte takistus elada nii nagu soovite, vaid üks osa Teie (uuest) elust, koos uute kohustuste ja rõõmudega.
Näib, et olete oma murega üksi jäänud. Vajate kindlasti lähedaste toetust ja mõistmist. Hea ja abistav oleks kasvõi seegi, kui saaksite kellegagi veel oma mõtteid jagada, nt vanaemad, mõni sõbranna, kes on ka lapsega kodus, otsige ka uusi tuttavaid (kursused emadele?). Kindlasti on aga oluline jagada oma mõtteid mehega. Arutlege selle üle, kuidas saaksite veidi rohkem aega leida iseenda jaoks, mil määral saab mees jagada aega lapsega tegelemiseks ja kindlasti otsida aega ka kahekesi olemiseks. Mis on need tegevused ja huvid, millest kõige enam puudust tunnete ja millised on võimalused neid endale lubada (kas saab keegi aeg-ajalt last hoida, mida saab ka koos lapsega harrastada, kuhu saab minna kolmekesi, kas saab teha nn tööjaotust ka teiste kodusolevate emadega jne.).
Seiske julgelt oma vajaduste eest ja jagage oma muret ja vastutust lähedastega see on parim, mida enda ja lapse heaks teha saate. Kui ema ja isa on õnnelikud, siis kasvavad ka lapsed rõõmsateks ja õnnelikeks!
