Kirjutan Teile oma mureloo. Et saaksite paremat ülevaadet, on mõistlik rääkida natukene laiemalt ning mitte ainult esile kerkinud probleemist.
Olen 2 aasta ja 5 kuu vanuse poisi ema. Viimasel ajal tunnen tõsist muret iseenda käitumise pärast, mis on juba negatiivset mõju avaldanud minu lapsele.
Elan koos lapse isaga, ent kooselu on meie jaoks formaalsus ning pigem olukord, kus oleme sunnitud olema. Lapse kehva tervise tõttu ei ole hetkel minul võimalik tööl käia ning seega sõltun 100% oma lapse isast. Mehele on kodust kaasa antud kasvatus, et naine on kohustatud kõik tegema ning kui tema ei viitsi või ei taha, ei ole ta selleks sunnitud. Oleme sellel teemal ka rääkinud ning kui ma olen palunud tal vahel laps magama panna või nõud pesta, on ta vastanud, et ta ei viitsi ja sellega on asi lõppenud. Nüüd tunnen, et kohustused kasvavad minu jaoks üle pea ning ma praktiliselt millegi muu kui lapse ja koduga ei tegelegi. Lisaks sellele on lapse haiguse tõttu lisakoormusena arstide külastamised, pidevad ravimite võtmised ja kõik võimalikud kodused prtseduurid lapse raviks minu kanda. Laps on ilmselt jõudnud ka ikka, kus talle meeldib vastu rääkida ning sageli tuleb mul mitmeid kordi oma palveid talle edastada. Olen kasutanud ka Gordoni perekoolis õpetatud kehtestavate minasõnumite saatmist, aga sageli tunnen ennast tõelise papagoina, kes ainult korrutab ühte ja sedasama, kuid kelle jaoks tulemused ikka saamata jäävad.
Kogu rutiini ja vastutuse koorma all tunnen viimased paar kuud, kuidas olen pidevas negatiivses meeleolus, ärritudes ülikergesti ning avastan ennast sageli lapse peale karjumas. Sellest tulenevalt on hakanud ka laps oma kõnepruugis kasutama karjuvat stiili, väga sagedasti ütleb ta vihahoos, kurat või karjub Sina ole vait. Olen püüdnud teadlikult vältida negatiivseid sõnumeid oma kõnepruugis aga vihahoos olen paaril korral lapsele täpselt samuti käratanud, et ta vait oleks. Andke nõu, kuidas saaksin lapsele selgeks teha, et selline käitumine on inetu ja ma ise ei taha ka niimoodi käituda ning mind teeb kohutavalt kurvaks näha teda niimoodi käitumas. Olen talle püüdnud seda rääkida, ent hetkel tundub asjata.
Lisaks eelnevale olen mures ka selle pärast, millise maailmapildi saab minu väike poeg kodust kaasa, kus isa lebab koju tulles ainult diivanil ning sisuliselt mitte midagi kodus ei tee ning kus ema hoolitseb kodus abroluutselt kõige eest alustades poest käimise ja prügiväljaviimisega ning lõpetades liistude paigaldamise, torutööde jms. Pojale saab ju omaseks pilt, kus meespool justkui ei peagi millegagi tegelema ning naise kanda jäävad kõik tööd.
Oskate ehk nõu anda ning mingeid lahendusi välja pakkuda, kuidas sellises olukorras kui emotsioonid üle keevad ning suur raev valla pääseb, käituda nii et sellega ei teeks haiget oma pisikesele lapsele ja meievahelisele suhtele.
Olukord on tõesti keeruline, kirjeldusest paistab nõiaring, kus iga pereliikme käitumine on teise pereliikme omast mõjutatud ja suhted on halvad kõigi vahel. Et asi ei võtaks veel kurjemaid tuure, on kindlasti vaja sekkuda.
Kõige esimene reegel on, et laps ei tohi kannatada saada.
Teie kirja põhjal saan aru, et just laps on see, kes hetkel kõige rohkem kannatab. See ei tohiks nii jätkuda. Kirjutate ka, et poeg on haige. Kuna inimese füüsis ja psüühika moodustavad ühe terviku, on iga kehaline haigus märk psühholoogilisest toimetulematusest. Laste väga erinevate haiguste sügavam tagamaa on enamasti puudus turvatundest ja armastusest. Asi on selles, et lapsed on väga ergud reageerijad, kui mängus on nende elulised vajadused. Turvatunnet pakkuv armastus ja hoolimine on iga lapse arenguks möödapääsmatult vajalikud.
Väike laps nagu teie oma ei tee midagi niisama, ikka on kõik seotud tema vajadustega. Nõnda siis peaksite iga kord, kui laps teie arvates kohatult käitub, riidlemise asemel endalt küsima: mis lapsel puudu on, milline oluline vajadus on katmata?
Teisalt on lapse käitumine alati peres toimuva peegel. Kui kodune õhkkond on närviline, on lapski närviline, kui isa-ema üksteise peale karjuvad, teeb seda peagi ka laps. Nii oma suhtumise inimestesse ja asjadesse kui ka põhilised käitumismustrid saab laps kodust kaasa. Siit ka vastus teie konkreetsele küsimusele: olukorra jätkumisel kasvab teie pojast suure tõenäosusega sarnaste põhimõtetega mees nagu te oma elukaaslast kirjeldate.
Vaevalt küll, et te seda soovite.
Iga kooselu algab kahest inimesest. Kolmas inimene ehk laps lisandub peresse ikka pärast kahe kokkusaamist. Kas olete endalt küsinud: mis teid kokku viis? miks olete koos? Kuidas on juhtunud, et olete nõus elama elu, mis on formaalsus ja sunnitud olek, nagu kirjutate. Kes teid sunnib?
Täiskasvanud inimese oluline tunnus on, et ta teeb teadvalt oma valikuid, keegi ei saa teda sundida, kui ta ei taha. Mõistagi on elus aegu, kus asjad justnagu lähevad kuidagi omatahtsi ja jääb mulje, et sekkuda on võimatu. Keegi pole kaitstud rumalate või ka saatuslike juhuste eest, kuid oleks vastutustundetu kogu elul aina juhtuda lasta. Ka mittevalimine on valik. Meil kõigil on vaid üks elu kas tõesti poleks toredam see mööda saata mitte formaalselt, vaid sisuliselt ja endale sobival moel?
Raskes olukorras on alati kasu teadmistest. Kirjutate, et olete kasutanud kehtestavaid sõnumeid, kuid need ei aita. Kehtestamise oluline reegel on teha seda õigel ajal, õiges kohas ja õige inimesega. Kui olete tegelikult vihane mehe peale ja kehtestate end hoopis lapse suhtes, siis loomulikult on tulemuseks suur arusaamatus: te ei saa soovitut ja kannataja on kaitsetu laps.
Ilmselt peate õppima paremini seisma enda vajaduste eest. Kui olete väsinud, tunnete puudust mehe toetusest ja tähelepanust, tunnete end sundseisus olevat jmt, siis on loogiline, et ärritute kergesti, karjute mehe ja lapse peale jms. Teie tunded, teie käitumine räägivad teie katmata vajadustest. Kuid oma vajaduste eest saate seista ainult teie ise.
Arvan, et esimene asi, mida peaksite tegema, on olukorra arutamine mehega. Rääkige temaga oma vajadustest. Hoolitsege selle eest, et teie (kehtestavad) sõnumid meheni jõuaksid: millised olukorrad teile ei sobi, mis tundeid need tekitavad ja kuidas teid mõjutavad. Kuulake ära ka mehe põhjendused ja seisukohad ning vajadusel kehtestage uuesti. Olge järjekindel. (Perekoolis nimetati seda käiguvahetuseks tuleb ehk meelde?) Ilma mõlemale poolele sobivate kokkulepeteta ei suju mitte ükski kooselu.
Lapsele (ja mitte kellelegi) ei ole võimalik ratsionaalselt selgeks teha, et tegelikult ma armastan sind. Armastus pole vaid tunne, see on ka käitumine. Kui te lapse peale karjute, olete aina pahas tujus ja ärritunud, siis ainus sõnum, mis laps sellest välja loeb on emme ei hooli minust. Ent kuna lapsele on emaarmastus möödapääsmatult vajalik, siis ta nõuab seda armastust äraspidisel moel: nn halva käitumisega, haigeksjäämisega...
Lühidalt: selleks, et kaitsta oma last, seiske selle eest, et teie vajadused oleksid kaetud. Sõna raev teie kirjas teeb mind väga murelikuks. Soovitan pöörduda perenõustamisse, vajadusel saate kontakti aadressilt perekeskus at sinamina dot ee.