Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Lapse areng :: Psühholoogi jutt ajas segadusse

Külaline
Postitatud 19.02.2009 kell 14:08
Olen 1,5-kuuse pisipoisi ema (esimene laps). Armastan oma last väga, kuid selllest hoolimata on mul sünnitusjärgne depressioon. Mind suunati psühholoogi jutule, kuigi olin oma murest juba ise jagu saanud, põhjuse kõrvaldanud, mis mind nutma ajas.
Psühholoogiga vesteldes mainisin, et eks väsimus teeb ka emotsionaalsemaks ja nutma ajavad ka asjad, mis muidu tühised tunduksid. Edasise vestluse käigus rääkisin, et laps jääb krooksu tehes minu rinnale magama ja kui ta voodisse panen, ärkab kohe üles - sageli pikutangi koos lapsega, laps minu rinnal magamas. Ja ütlesin ka seda, et öösel magab laps meie voodis.
Psühholoog ütles rangelt, et laps peaks siiski oma voodis magama, et muidu hellitan ta ära! Et pakun lapsele liiga palju turvatunnet....Et kui lapsel kõht täis ja pepu kuiv ja ta oma voodis nutab, et siiis laseksin tal nutta, kuna see on jonn ja laps tahab lihtsalt sülle. Rääkis, et kui ma praegu nii ei tee, kasvab laps, kes ei julge maailma avastada ja ootab ainult minu juhiseid ja on arg ja memmekas jne.
Mina aga julgen tema jutus vägagi kahelda. Ma ei saa aru, kuidas võib lapsele turvatunde pakkumine halb olla, kui ta seda vajab. Samuti on enam kui kindel, et 1,5-kuune laps EI jonni, vaid ta vajabki lähedust. Mina olen vastupidisel arvamusel, et lapsest, kellele on pakutud palju turvatunnet, tuleb ennast ja maailma usaldav inimene. Samas on hirm, et kui tulevikus ongi nö. memmekas laps, siis hakkan endale etteheiteid tegema, et ise olen ära nunnutanud.
Seega puhta kullana ma antud psühholoogi juttu ei võta, kui rinnal magamisest sain ühe päevaga lahti ( jõudsin teha kodutöid ja sain pisut aega endale, mis mul seni puudu oli), ju oli asi minus enas, et ei olnud teda rahulikult voodis magama proovinud panna, igatahes see õnnestusSmile
Soovin kuulda teie arvamusi, kuidas mõjub lapsele läheduse pakkumine ja palju süles hoidmine? Samuti ema-isa voodis magamaine.
Üks asi meenus veel, et psühholoog ütles, et varsti hakkab laps minult enamat nõudma, kui ta juba praegu minult maksimaalse läheduse saab.
Kuna minu ja psühholoogi arvamused radikaalselt erinevad, tekitas see minu mõtetes segaduse ja kahtluse, kas käitun ikka õigesti.

Ootan kommentaare!
Meelike Saarna
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 20.02.2009 kell 14:15
Psühholoogia on paljutahuline teadus. On loodud väga palju mitmesuguseid ning ka üksteisele vastukäivaid teooriaid. Ühe eriala esindajad võivad samas küsimuses olla täiesti erinevatel seisukohtadel, sealhulgas käituda erinevalt oma teraapia- ja/või nõustamistöös. Me oleme erinevad inimeste ja spetsialistidena, kuna meie isiklik taust, elukogemus, teadmistepagas ja selle allikad, väärtushinnangud jpm võivad olla väga erinevad.
Õnneks on igal inimesel igas olukorras võimalus valida. Psühholoogi või nõustaja juurde minek on enamasti vabatahtlik. Keegi ei pea käima psühholoogi juures, kes talle ei sobi, olgu põhjus milline tahes. Ühegi psühholoogi soovitus ei ole käsk, millest peaks tingimata kinni pidama (välja arvatud juhul, kui psühholoogi hinnangul on tõsiselt kaalul kellegi ohutus või elu).
Nõnda siis on mu esimene soovitus teile leida psühholoog, keda usaldate. Sellele, et ehk tõesti vajaksite spetsialisti toetust, panevad mind mõtlema mõned märksõnad kirjas: sünnitusjärgne depressioon, nutuvalmidus, väsimus. Perekeskuse portaalis koordineerib nõustamisteenust Mari-Liis Tikerperi.
Ka selles, kuidas kasvatada-hoida lapsi, on arvamusi-teooriaid-praktikaid seinast seina, alates spartalikest ja lõpetades kõikelubavate meetoditeni.
Mina nõustajana olen saanud palju mõtlemisainet John Bowlby eelmise sajandi keskpaiku loodud kiindumusteooriast, mis selgitab, kuidas meie varajased kiindumussuhted vanemate, eriti emaga, edaspidi meie täiskasvanusuhteid mõjutavad.
Lapse läheduse tase vanemaga varieerub sõltuvalt olukorrast. Kui ema ja lapse lähedus ja teineteisele kättesaadavus on piisav, valitseb nende vahel turvaline tasakaal. Kiindumuskäitumise aktiveerumise (väikelaste puhul on selleks nutt) toovad kaasa seisundid, milles laps ajab täiskasvanu abi: haigus, väsimus, tühi kõht, valu, vaimselt või füüsiliselt ohtlik või keeruline olukord. Kui ema pole sel hetkel kättesaadav, jätkab laps püüdlemist ema läheduse poole, kuni eesmärk on saavutatud.
Kui laps korduvalt kogeb ema läheduse puudumist, oma vajaduse mittetäitumist (ema ei tule, ei võta sülle vms), võib tal välja kujuneda nn ärev kiindumusstiil, mis jääb suure tõenäosusega teda saatma ka täiskasvanuelus. Tal on tihti tunne, et teised ei soovi suhetes nii suurt lähedust nagu tema. Tal on alatasa mure, et teda ei armastata piisavalt ja/või et suhe võib katkeda. Tihti soovib ta partneriga täielikult ühte sulada, kas sel määral, et see partnerit isegi hirmutada võib.
Kui kiindumusteooria raames uuriti lapsi, siis leiti, et peaaegu kõik lapsed on kiindunud, kuid sugugi mitte kõik neist polnud turvaliselt seotud, mis tähendab, et isik, kellesse laps oli kiindunud, et olnud pidevalt lähedal, kättesaadav ja reageeriv.
Uuringud näitavad, et turvaline kiindumusstiil kujuneb välja neil lastel, kelle vanemad olid vabad ja iseseisvad, kuid hindasid kiindumussuhteid ja näitasid oma tundeid ka selgesti välja. Täiskasvanuna pole nii kasvanud lastel probleeme lähedusega, neile ei valmista muret sõltumine teistest ega see, et teised neist sõltuvad. Nad ei karda hülgamist teiste poolt.
Minagi olen kindel, et inimlapse sõltumatus (edasise elus ju nii vajalik!) saab alguse ema süle suurest sõltuvusest. Mida turvalisem on olnud ema süli, seda suurem on kindlustunne, millega laps ellu läheb. Väikelapseeas on möödapääsmatult vaja tunda hoolivust ja lähedust, olla igati mõistetud ja tingimusteta armastatud.
Ka arvan, et ükski laps ei jonni – laps lihtsalt seisab oma vajaduse eest ja teeb seda vastavalt oma arengutasemele. Kui me armastame oma last, siis teeme ka vahet tema erinevatel nutuviisidel, mis räägivad meile tema erinevatest vajadustest (beebide puhul: sülle? juua? kuivaks? tissi?) ja suudame sellele adekvaatselt reageerida. Mõistagi on laste kasvatamisel ja nende hoolitsemisel tihti olukordi, kus astume justkui õhukesel jääl. Vanemliku armastuse üks keerukamaid väljakutseid on hoolida lapse vajaduste eest sellisel moel, et ka tema enda vajadused oleksid kaetud, samal ajal vahet tehes, kumma vajadused hetkel on hädalisemad.
Psühhoanalüütilises teoorias kasutatakse terminit “piisavalt hea ema”. Mida see võiks tähendada? Eelkõige seda, et ahistav armastus, mis võtab teiselt elamisruumi, ei tee kindlasti mitte kedagi õnnelikuks. Piisavalt hea ema on olemas, kui laps teda vajab, kuid laseb tal olla, kui puudub tungiv vajadus sekkuda, juhtida, õpetada. Ta tunneb huvi lapse vastu, kuid ei lämmata. Ta ei muretse liigselt. Ta pühendub lapsele ja naudib tema seltskonda, kuulab teda, peab tähtsaks tema tundeid, vajadusi ja valikuid. Sarnastest põhimõtetest lähtub oma lapsevanematele kirjutatud raamatutes ka Thomas Gordon.

3 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.

Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (2)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!