Harjutame poega ( 2 a 3k) lasteaeda ja seal tekkis üks vahejuhtum.
Õpetajalt tagasisidet saades teatati, et ei tunne enam meie last ära! Tõukas teisi, võttis asju ära, raputas õues puud kõvasti.... Ja ei kuulanud üldse sõna.
Ega meie ka ei ole sellega kokku puutunud ausalt öeldes.
Kuidas jõuda nende tegude tagamaadeni?
Võimalusi on ju nii palju erinevaid.
Lapsega tegeleme mehega mõlemad piisavalt - ükski vajadus ei jää märkamata ja proovime mitmekülgseid tegevusi pakkuda.
Sünnist saati on saanud mõlema vanema poolt piisavalt hoolt ja hellust. Räägime, loeme palju. Kodus meisterdame ja oleme kõik kogu perega üldse väga lähedased.
Aga selline käitumine ei teki ju ka tühja koha pealt lapsel? Kas see võib olla teistelt õpitud käitumine lasteaias? Teiste lastega koos mängides ei ole ma seda külge varem lapses näinud. Ta ikka tahab olla sõbralik ja paitab, kallistab. Aga nüüd siis see üks kord lasteaias ja järgmisel päeval võttis omavanuselt lemmiksõbralt mänguasja ära. Sõna ta ka tõepoolest ei taha enam kuulata...
Proovin talle ikka selgitada, kuid põgeneb ja ei kuula üldse!
Kuidas oleks kõige õigem teha nii, et talle ei kujuneks harjumuseks agressiivne käitumine ja selle abil oma tahtmise saavutamine?
Käitumise kirjelduse põhjal kaldun arvama, et Teie lapse lasteaiaga kohanemise protsess pole veel lõppenud. Tema jaoks on toimunud suur muutus, millega harjumine võtab rohkem aega. Muutunud elurütm ja lasteaiapäev on lapsele ülimalt väsitav (nii vaimselt kui füüsiliselt), nii on ka frustratsioon kiirem tekkima.
Tihtilugu on nii, et alguses läheb lasteaeda minek ladusalt, sest lapse jaoks on kõik põnev ja uudne. Mõne aja möödudes tulevad tagasilöögid Laps vajab toetust ja aega kohanemiseks.
Nagu Te ka ise märgite, agressiivse käitumise taga olevaid põhjuseid võib olla mitmeid. Kindlasti on selles eas agressiivsuse väljendustel oma osa nii mudelõppel kui ka sõnavara puudulikkusel. On siis eakaaslasi nähtud sellisel viisil käitumas või on mudeliks mõni multifilmitegelane. Siin ei olegi tegelikult lahenduseks niivõrd põhjustesse süüvimine, kuivõrd reaktsioon, mis järgneb agressiivsele käitumisele. Kuna lapsel selles vanuses puudub veel sõnavara, et oma pahameelt, tähelepanu vajadust jms väljendada, siis kasutavad nad rohkem füüsilisi väljendusi. Oluline on alati katkestada agressiivne käitumine ja sõnastada selles olukorras lapse emotsioon ( nt Ma näen, et sa oled tõesti väga vihane praegu). Ka teised meeleoluseisundid võiksid verbaalselt märgatud ja kinnitatud saada kurbus, õnnelikus jms. Kui me võtame lapselt ära võimaluse kehaliste vahenditega, jõupositsioonilt (agressiivselt) oma tahtmist saavutada, peame me ka midagi asemele pakkuma. Näidake, arutlege kuidas seda situatsiooni saaks teistmoodi lahendada.
Kuna Te kirjeldate, et juhtum on Teie lapse puhul pigem erakordne ja ühekordne siis hoiduge esialgu ülereageerimisest. Kindlasti pöörake tähelepanu sellistele käitumistele, kuid püüdke olge leebe, toetav ja suunav. Teie sõbralik poeg pole kuskile kadunud ja ta on väga tublilt suure elumuutusega toime tulnud. Väga palju uusi väljakutseid on tema jaoks sellel sügisel olnud üksinda (ilma vanemateta) toimetulek päeval, lasteaias teiste lastega suhtlemine jne jne.
Iseseisvumine pole kerge, kui ise oled veel nii väike ja kõike sõnadega seletada ei oska
Mõistmist, soojust ja rahulikku meelt,
Angela Jakobson
