Mul on kaks poega, 5a ja 4a. Olen hädas oma vanema pojaga, kes on hirmus pessimistlik. Ta on koguaeg mossis ja pole millegagi rahul. Nt. kui ma lähen talle lasteaeda järgi, siis kord on ta rahulolematu, et miks ma nii vara tulin, siis kui lähen hiljem, siis ei meeldi jälle see, et miks ma liiga hilja tulen. Seda isegi siis, kui ma olen hommikul küsinud, et kas ta tahab, et tuleksin varem või hiljem järgi ja oleme teinud kokkuleppe. Või siis nt olukord, kus loen õhtul raamatut lastele. Lepime eelnevalt kokku, kui palju ma loen ja siis kui jutt on loetud, siis tavaliselt hakkab nutma/mossitama/virisema, et miks nii vähe. Ja selline rahulolematus saadab teda igal sammul, mulle tundub, et ta pole millegagi rahul. Teine laps on aga väga rõõmsameelne, temal on kogu aeg nägu naerul ja kui tekibki probleem, siis kallistus lahendab alati kõik mured. Vanema pojaga see meetod ei toimi kunagi. Seega on väiksema lapsega läbisaamine tunduvalt kergem ja rõõmupakkuvam, kui vanemaga. Muutun ise ka närviliseks, kui vanem poeg hakkab jälle turtsuma ja mossitama. Mõistan, et minu käitumine võib põhjustada vanemas pojas armukadedust. Kuidas peaksin enda käitumist muutma, et vanemat poega muuta natuke eluga rahulolevamaks? Kuidas tulla toime tujutsemisega? Olen proovinud jääda ise rahulikuks ja mitte sellest välja teha, aga siis läheb see tujutsemine aina hullemaks. Olen proovinud ka rääkida ja ta tõesti tunnistab, et talle tundub, et ma armastan tema vennat rohkem kui teda. Mul on seda väga valus kuulda, sest ma tõesti ei armasta ühte last rohkem kui teist, kuigi suhtlemise põhjal see võib nii näida.
See võibki poisi jaoks nii olla, nagu ta väidab. Talle tundub, et armastate nooremat venda rohkem. Mingil põhjusel ta näeb ja loeb välja ka pisiasjadest seda, mida kardab. Seda oni ilmselt raske mõista, kust see tuleb - püüate ju igati ja ilmselt arvestades poja muret, olete eriti tähelepanelik ja teda arvestav. Vahel piisab sellestki, et tema enda meeleolu ja mossitamine, kutsub ka Teis esile rõõmutuse ja rahulolematuse ning ta tunnetabki, et olete temaga teistsugune.
Kuidas aga väikemeest aidata? Ka lapsed ise on ju erinevad juba oma loomult, ka vennad. Küllap jälgite niigi, et väike ei saaks eelistatud ja kõike ei saagi võrdselt võimaldada ja see polegi eesmärk. Tähtis on see, et suurem saaks piisavalt kogeda Teie heameelt, rõõmu temaga olemisest ja tunnustust. Kõike seda ikka siiralt ja ausalt. Ta peab tunnetama Teie positiivseid emotsioone seoses endaga, koosolemisest temaga.
Tore on see, et te räägite ka nii keerulisel teemal nagu armastus ja sellest puudust tundmine. Hoidke temaga jätkuvalt emotsionaalset kontakti ja julgustage teda rääkima, mida ta vajab, et end hästi tunda. Te ei pea ka midagi tõestama, küll aga saate arutleda, mis paneb teda nii arvama, et teda ei armastata piisavalt, sama palju kui venda.
Mis puutub kokkulepetesse, siis see on hea viis ja ikka võiks neid jätkata. Kui ta siiski rahul ei ole, püüdke mitte vaielda, vaid kuulake teda aktiivselt (me leppisime nii kokku ja sulle näib praegu, et .. ). Vahel on lastel, väikestel eriti, raskusi ajatajuga. Kuigi nad nõustuvad reeglite ja kokkulepetega, ei näe nad ju ette, kas vahepeal oli see aeg pikk või lühike, kas juhtub vahepeal midagi põnevat või oli ootamine kurnav ja igatsust tekitav, mis on vähe või palju, varsti või hiljem jne. samuti kulgeb aeg subjektiivselt väga erinevalt. Kõik see mõjutab lapse enesetunnet. Võimalik on ka see, et talle on vajalik millegi kaudu oma protesti ja rahulolematust väljendada. Selleks sobivad erinevad situatsioonid, kui ikka on vaja toriseda, see leitakse võimalusi. Olulisem on see, nagu te olete märganud, et poissi vaevab tegelikult muu ja see puudutab tema enesetunnet, vajaduste rahuldamist, temasse suhtumist.
Proovida tasub ikka jätkuvalt kokku leppimisi ja vajadusel saate ju ka rääkida, miks sellest kinnipidamine nii raske on, mis tuli poisile ootamatult jne.
Kindlasti on oluline, et laps eakohaselt ka aru saaks, millega nõustub ja saaks ise pakkuda ka lahendusi, et rahul olla.
Jälgida võiks veel seda, et suurem poiss saaks aeg-ajalt ka oma nn privaataega, kahekesi olemist, mil ema ongi tema päralt.
Rõõmsamaid koosolemisi.
