Mul on 2 poole aasatne poeg. Ma ei saa temaga hakkama, ma ei tea kuidas temaga käituda. Laps teeb "pahandust" ja kui ma teda keelan, siis ta irvitab mulle näkku ja teeb edasi. Mõnuga kohe. Näiteks on tal paha komme jalgadega togida, nii kaisus kui ka niisama diivanil kõrval istudes. Ütlen, et "emmele ei meeldi et sa nii teed". See annab talle ainult indu juurde. Vahest proovin ka ta tähelepanu kõrvale juhtida. Aga kõige hullem ongi see siis, kui tahan mõne hetke lihtsalt rahulikult olla aga siis laps leiab, et tema peab ikka tähelepanu keskmes olema.
Teine mure on selline, et vahest mu laps läheb hüsteeriasse, kui miski temale ei sobi. Tal on mõnedest asjadest omad naljakad arusaamad. Näiteks oli mul vaja poest osta tolmukotte. Ja poiss ei lubanud. Küll ma talle seletasin mida ja miks on vaja, pakkusin, et ta võib ise valida ja maksta. Miski ei sobinud. Laps läks nii tigedaks, hakkas loopima seda tolmukoti pakki ja mind lööma ja karjuma. Oli täiesti hüsteerias. Mida sellistes olukordades teha? Lasta tal ära "laamendada", ennast välja elada? Sest sellisel ajal ei ole jutust küll tolku.
Vahest on küll täielik ahastus peal. Mida küll teha?
Olete kogenud nõutust ja nördimust poja käitumise pärast. Küllap on veidi üle 2-aastaste käitumine paljudele vanematele ettearvamatu ja mõistetamatu. Ei taha aga väita, et peaksite häiriva käitumisega leppima, pigem ikka proovida aru saada, mis paneb last nii tegema nagu kirjeldate ja millisest vajadusest ta märku annab. Sageli on see lastele justkui tore mäng panna vanemaid erineval viisil proovile ja reageerima ning jälgida, mis saab.
Kui oletate, ja võimalik, et täiesti põhjendatult, et poeg otsib sel viisil kontakti ja tähelepanu ning kahjuks ei oska teisiti. Kuidas ta võiks saada lähedust ja koosolemist muul moel, ka Teile sobival ajal, milline on sobiv viis? Täiesti kohane on reageeridagi esmalt mina-sõnumiga nagu olete teinud ning seejärel proovida lülituda poja aktiivsele kuulamisele. Mõtteainet võiks pakkuda ka jälgimine, mis olukorras sagedamini nii juhtub, mis enne toimus, millised Teie enda reageeringud on olnud jne.
Poeskäimine on kahtlemata närvesööv, kui peate valmis olema hüsteeriapuhanguks. Palju oleneb jällegi vanusest ja lapse valmisolekust taluda rahvarohket ja suurt kauplust liiga palju stiimuleid ja sellest tulenevat ärevust on paljudel lastel, eriti väikestel, lihtsalt raske taluda. Kui võimalik, veetke koos temaga poes aega nii vähe kui võimalik ja hädavajalik. Püüdke ka eelnevalt selgitada ja teda ka ette valmistada, rääkige, kuhu lähete, mida soovite osta ja milline tema käitumine Teile head meelt valmistab. Kui on väljakujunenud probleemsed situatsioonid, siis proovige neid mõnda aega vältida. Kui laps ikkagi hüsteeritseb, siis miski on tal ilmselt liialt hirmutav ja pingeid tekitav. Parim, mida siis teha saate on jääda rahulikuks ja lahkuda poest nii ruttu kui võimalik. Nagu isegi väidate, laps ei kuule Teid niikuinii. Eriti kasutud on manitsemised ja ähvardamised. Selgust luua aitab pigem jälle aktiivne kuulamine ja kindlasti siis, kui mõlemad olete rahunenud.
Ja lõpuks tunnustage ja andke positiivset tagasisidet (positiivne mina-sõnum) nendele käitumistele, mis Teid rõõmustavad.
Toredaid koosolemisi.
