6-ne poiss viimasel ajal täitsa võimatuks muutunud. Täiesti "lambist" hakkab lööma, karjuma, nutma, hüsteeritsema. Ja siis räägib, et tema läheb ära ja tahab üksi elada.
Räägin siis talle, et me oleme issiga väga kurvad kui tema ära läheb. Ta vastab, et tal ükskõik ja et ongi parem.
Sellised hood käivad päevas mitu korda.. no mida teha ja mida talle vastata selle jutu peale?
Lapse käitumise muutuste taga on mingi põhjus. Selleks, et olukorraga toime tulla, tuleb see põhjus leida ja olukord lahendada. Enamasti on käitumise- ja emotsioonide muutuse taga lapse mure või stress. Näiteks võib stressi tekitada muutunud kodune olukord (kellegi haigus, pingelised suhted, kellegi lahkumine, kolimine jne) või siis suurem muutus lapse elukorralduses (lasteaeda või kooli minek jm).
Lapse viha ja soovi ära minna on igal vanemal raske ja valus kuulda. See võib tunduda ehmatav ja arusaamatu. Tasub aga meeles pidada, et nende lausete ütlemise tegelikud põhjused võivad olla hoopis teistsugused. Näiteks mure või segadus. Kuidas aga lapse sellistele reaktsioonidele vastata, et saada veidigi neile tegelikele põhjustele lähemale? Teie kirjast ei selgu, kas olete proovinud aktiivset kuulamist kasutada. Kuulamine annab lapsele märku, et teda mõistetakse ja tahetakse aru saada. Kui vanem hakkab kohe selgitama, kuidas ta last ikkagi armastab ja hoolib, siis ei ole lapsel võimalust ennast avada ja Te ei saagi teada, milles tegelikult asi.
Niisiis, kui laps on endast väljas, siis võiks seda talle tagasi peegeldada (nii tema tundeid kui ka käitumist). Näiteks: "Sa oled väga pettunud", "Sa oled vihane", "Sulle tundub, et me ei hooli sinust ja tahad sellepärast ära minna", "Sulle tundub, et oled meile koormaks" jm. Selliseid peegeldusi teha kohe mitmeid ja alles siis hakata ise oma mõtteid jagama.
Kui laps jätkab sellist käitumist, siis tasub kindlasti ka psühholoogilt nõu küsida. Isegi, kui asjad ei ole hullud, on alati parem probleeme ennetada ja nii saaksite ka ise meelerahu tagasi, et kõik ikka korras on
