Tere!
Mul on kohe 1,8-aastaseks saav tütar. Ta on sünnist saadik olnud väga rahutu. Esimese eluaasta ta enamuse ajast röökis nutta, rahunes vaid rinna otsas, kuiva lutti ega lutipudelit ei võtnud üldse. Magama panemisega on olnud alati raskusi, 1,3 aastat panin ta magama rinna otsas kuna ta muud moodi ööunne ei jäänud. Päeval jäi magama sõitvas kärus või autos. Uni oli esimese eluaasta väga õrn, iga väiksemgi liigutus või heli pani ta röökides ärkama. Magama läks ta tavaliselt 10 ajal õhtul ning ärkas juba 5-6 ajal hommikul. Päeval magas 1-2 tundi, lisaks õhtul 45 min. 11-kuuselt jättis ära õhtuse une ning peale seda pole kordagi enam õhtul magama jäänud kuigi olen korduvalt proovinud panna magama. Siiani on suur probleem lapse magama panemisega. päeval teda toas magama panna polegi võimalik. Käin endiselt käruga jalutamas kus ta siis ca poole tunni jooksul magama jääb. Õhtul ei taha ta samuti kuidagi magama jääda. Kui hakkan teda 10 ajal õhtul magama panema, siis muutub ta eriti ärevaks, sipleb, vähkreb sekunditki paigal püsimata tund aega järjest. Mõnikord lõpeb see ka röökimisega, siis rahustan ta süles maha. Õhtuti annan talle sooja piima meega. 11 ajal jääb tavaliselt peale suurt vähkremist magama, öösiti ärkab samuti tihti röökides. Hommikul hakkab juba 5-6 ajal siplema kuid magab tavaliselt siiski 7-8-ni, päevaund magab 1-2 tundi. Kui on vähem maganud päeval, siis on väga raske teda juba õhtul magama saada, siis on ette teada, et laps röögib mõnikord isegi mitu tundi kuid enne 11 ikka magama ei taha jääda. Päeval on samuti laps tihti halvas tujus. Röögib mulle teadmata põhjustel. Lihtsalt ühel hetkel hakkab täiest kõrist röökima ilma mingi põhjuseta. Mõnikord kestab see lausa hommikust õhtuni, hakkab röökima juba ärgates. Teiste lastega ta väga ei suhtle, samas areng on igati eakohane, käima hakkas 11-kuuselt. Nüüd ütleb üsna palju sõnu, lauseid veel ei moodusta. Samuti ei lase ta endaga midagi uut ette võtta. Näiteks pissipotile istuma panna, siis viskab kohe silda. Neuroloogil käisime, kes soovitas ujumas käia kuid talle oli see väga stressi tekitav kogemus, ta ei lasknud ennast seal võõras kohas isegi riidest lahti võtta. Ta on selline suur streikija olnud kogu aeg. Millegi uuega harjutada on teda väga raske, isegi kandelinasse ei õnnestunud beebina panna, hakkas kohe silda viskama ja röökima. Väiksena olid tal tugevad õlavöö lihaspinged kuid nüüdseks enam pingeid ei tähelda. Samuti on hammaste tuleku aeg möödas, ning laps paistab muidu igati terve. Mis võiks sellist ärevust ja rahutust lapses tekitada? Kuidas sellest üle saada? Peres on suhted ka korras, ainult laps tekitabki tülisid kuna seda kriiskavat röökimist on eriti öösel ja hilistel õhtutundidel raske taluda. Tihti ta röögib nii lohutamatult, et ei rahune isegi süles vaid viskleb ja väänleb süles edasi. Olen üritanud teda ka varem magama panna, kuna tundub, et ta on õhtuks üleväsinud kuid kahjuks see ei õnnestu. Laps lihtsalt ei jää magama, silmad on suured peas ning üritab voodist välja ronida. Voodist välja saades ta jookseb tavaliselt keset põrandat kuhu ennast siis röökides pikali viskab. Omaette mängib ta väga harva kuigi viimasel ajal on seda mõnikord ette tulnud. Teisi samavanu lapsi vaadates näen, et nad nutavad ka aga tavaliselt asjade pärast mida mõni teine laps oma kätte võtab näiteks ja mis tema oma tegelikult on. Minu laps tavaliselt annab kõik oma asjad teistele ära ning kadedust ei tunne üldse. Mänguasjad üldse huvitavad teda vähe, iga asi tüütab ta 10 sekundiga ära. Ainult televiisorist lastesaadete vaatamine huvitab teda ning kiikuda meeldib. Teistele lastele ta kunagi haiget ei tee ja on pigem selline leebe ning järeleandlik. Palju lihtsam oleks jonni taluda kui ma teaks selle põhjust kuid praegu ta enamus aega nutab ilma, et ma teaksin põhjust.
Täiesti mõistetav, et muretsete oma tütre arusaamatu käitumise pärast, millele on raske põhjust leida. Olete teinud olulisi tähelepanekuid, et raevuhoo käivitajaks võib olla uus võõras olukord, mingi tegevus, asi või hoopis inimene. Kindlasti on hirmutav vaadata, kui laps oma pead kuhugi vastu taob ja seejuures on teda raske rahustada. Kaldun Teie kirja lugedes arvama, et vajalik oleks lastepsühhiaatri arvamus, kasvõi igaks juhuks. Kuigi tütar pole veel kahe aastanegi, on nimetatud tähelepanekud siiski sellised, mida ei saa seletada eakohasusega ega ka ajutiselt esinenud üksikjuhtumitena. Nimelt on mõned märgid sarnased autistlike joontega (see ei tähenda veel autismi). Rõhutan, et see on oletus ja liiga vara on põhjust midagi väita ja seda peab tegema kindlasti vastav spetsialist. Lastepsühhiaatrile oleks vajalik kirjeldada üldjoontes sedasama, mida siin olete teinud, nt unehäired beebieast alates, kohanemisraskused mistahes uutes olukordades, sh nt võõras kohas riietumine, lapse kindlad, sageli spetsiifilised eelistused ja protestid (sh toit, potile istumine), mänguharjumused, suhtlemine teistega (omaalgatus vähene?), motoorsed ja erilised liigutused, stereotüüpseja rutiinsed tegevused, reageerimine kindlatele helidele, värvidele, materjalidele vms., lohutamatus. Jälgige veel eraldi tema emotsioonide väljendamist või selle vähesust (nt kas ja mis teda rõõmustab või pole see talle omane), mille vastu huvi tunneb, kas esineb pilkkontakti või pigem väldib seda, mille peale ehmub jne.
Usun, et varakult oma last analüüsides ja mõistes saab tema eripära arvestada. Need tähelepanekud, mida olete teinud, on väga olulised. Kindalasti vajab ta rahulikku õhkkonda ja väga ettevaatliku lähenemist uute asjade ja olukordadega, samuti inimestega, veel vältida teravaid helisid (ka terav hääletoon, kodumasina müra vms võib olla talle hirmutav) jne. Seega kõik pisiasjad võivad olla olulised ja abiks, et pakkuda lapsele talle vajalikku keskkonda ja lähenemist.
Niisiis, kas ja mil määral on põhjust muretseda ja kuidas last mõista, sellele on võimalik saada vastust koos spetsialistiga ja tänu Teie jätkuvale hoolivusele ja tähelepanelikkusele.
