Minu tütar sai paar päeva tagasi 15-aastaseks. Puberteet algas meie majas pauguga u. 13,5 aasta vanuses. Laps, kes sinnamaani oli erakordselt vaikne, vagur, puhas ja püüdlik muutus tundmatuseni - suu läks lukku, toauks kinni, klapid pähe, neet ninna jne. Jäi mulje, et ta ei suutnud meie seltskonda enam üldse taluda. Tekkis terve komplekt uusi sõpru, enamus temast vanemad. Tänaseks on laps jäänud vahele suitsetamisega (nii kodus vanematele, kooli juures õpetajatele kui tänaval politseile), kusjuures ta raiub kui rauda, et TA EI SUITSETA! Ainult siis ongi sigareti läitnud kui vahele on jäänud... Kahel korral on oleme teda purupurjus näinud (need on ilmselt need korrad, kui asi on nii käest ära läinud et enam ilma vanemate abita hakkama ei saada). Eelmisel veerandil olid tunnistusel elu esimesed kahed. Paar päeva tagasi sain teada, et kaks kuud tagasi kaotas ta süütuse 19-aastasele poisile. Kindlasti arvate nüüd, et meie näol on tegemist erakordselt vastutustundetute vanematega, kes lasevad oma 14-aastasel lapsel kõike seda teha. Eks mulle endalegi tunduks nii, kui ise nende sündmuste sees ei elaks. Oleme proovinud lähenemisi seinast seina - alguses proovisime muidugi keelata ja karistada, põhiliselt kõikvõimalike privileegide ära võtmisega (väljas viibimise aeg, taskuraha, telefoni kõneaeg jne). Sellest tekkis niisugune trots, tüli ja halva käitumise võimendumine, et saime kiiresti aru nende meetodite ebaefektiivsusest. Sealt edasi oleme pidanud lõputuid vestlusi, oleme püüdnud rõhuda vastutustundele, õigete valikute langetamisele, kahepoolsele usaldusele ja nii edasi, aga halvad asjad aina juhtuvad. Piirid on meie poolt seatud täpselt nii kaugele kui meie valulävi üldse lubab, tunduvalt kaugemale kui ma veel aasta tagasigi oleks ette kujutanud. Oleme käinud (eraldi) kooli psühholoogi juures, kes arvas, et ma reageerin veidi üle, et mu tütar on suht tüüpiline teismeline ja midagi ei ole veel katki, pigem on viga ikka minu liiga ranges kasvatusstiilis. Siis aga kohtus kord ka tütrega ja tundub, et SOLVUS tema käitumise peale - tüdruk ei lugenud tema poolt antud materjale, ei pidanud kinni plaanist, mille nad kahekesi järgnevaks nädalaks koostasid ning jättis talle kokkulepitud kohtumise ajaks kirjakese ukse vahele a la "Kle, mai saa su juurde täna tulla, sest ma pole oma poissi 3 päeva näinud..." Vaene psühholoog oli sellest nii okeeritud, et kaebas klassijuhatajale, kes omakorda mulle teatas. Rohkem pole psühholoogiga meil kummalgi kontakti olnud. Minu kasvatusstiil on muutunud äratundmiseni. Luban lapsel olla väljas õhtul kl. 23.00-ni, luban tal osaleda sünnipäevapidudel vaatamata sellele, et tean et seal tõenäoliselt alkoholi tarvitatakse, kontrollin tema koolitööd nii vähe kui ise vähegi suudan, ostan talle kondoome kotti. Ise aga muudkui räägin vastutustundest ja õigetest valikutest. Vastasel juhul arvan ma, et mul tütart enam polekski - elaks kusagil punkris oma arvukate vanemate poiss-sõpradega, koolis ei käiks ja tarbiks narkootikume. Iga päev on hirm, et mis veel jõuab juhtuda enne kui mõistus piigal tasapisi küpseda jõuab. Tüdruk ise leiab muidugi, et temal on praegu elu kõige lahedamad ajad, kõige lahedamad sõbrad ja kõige lahedamad seiklused. Ainult miskipärast vanematega on suhted halvad.
Ma isegi ei tea, mis abi ma ootan, võib-olla lihtsalt ära kuulamist.
Olete püüdnud oma tütrega toimunud muutusi mõista, proovinud erinevaid võtteid lubamatute käitumiste piiramiseks, kuid seejuures on mure ikkagi kurnav ning küllap ka hirm võimalike ohtude ja tuleviku ees.
Isegi kui Teie tütar ei näita seda välja ja eirab kokkuleppeid, siis usun, et omal moel mõistab ja tunnetab ta ometi, et hoolite temast, isegi kui teete seda teda vihastaval moel, näiteks piirnagute kaudu. Õigupoolest parim ja peamine, mis te teha saaksite on kõik see, mis väljendab, et hoolite temast, soovite talle parimat ning armastate tingimusteta teda ennast. See kõik aga ei tähenda, et peaksite sallima ja nõustuma kõigege, mida ta teeb või ütleb. Teil on õigus väljendada oma muret, kui näete ohte, selgitada oma vajadusi, et Teid ei kasutataks ära ning samuti Teie kui lapsevanema roll anda teada, mis on Teie jaoks oluline, mida peate õigeks jne. Vastutust võtma saab hakata noor inimene siis, kui keegi (nt vanemad) ei dikteeri ega kontrolli, vaid jätavad valikute tegemise ja ka tagajärgede eest muretsemise teisemelisele endale ja ta tunnetab seda (nt kui ostate talle kondoome, siis on vastutus nende olemasolu eest teil, mitte temal).
Teismelise jaoks on vaja iseendast leida ning selleks vajab ta eeskujusid, eakaaslasi ning suhete kaudu kujundab ta arusaamist sellest, kes ta ise on. Sellel perioodil vanemate mõju taandub, kuid ei muutu olematuks. Senised vahendid lihtsalt enam ei toimi, nagu ka ise olete täheldanud. Ja ometi vajavad nad vanemaid, kellest lugu pidada, kellele toetuda ning kes neile aeg-ajalt realistlikult maailma seletab ning ka piire seab (isegi kui nad nede vastu protestivad, vajavad nad neid ometi).
Mida sellises keerulises olukorras saate teha? Pidage maha üks ja põhjalik vestlus (üks pikk ja põhjalik, mitte igapäev natuke näägutamist ja hirmutamist). Saan aru, et olete neid pidanud ja oletan, et see võib näida kasutuna. Mõelge see põhjalikult läbi, miks senine pole toiminud, üks võimalus on temalt endalt küsida. Vestluses väljendage seda, mis Teile muret teeb ja mida väärtustate. Rääkige oma tunnetest tema suhtes ning tooge välja need küljed, mille üle olete rõõmustanud ja mille üle olete uhke, mida head ja positiivset temas näete, mille poolest on tema eriline (need võivad olla lihtsad, inimlikud meenutused, kindlasti siirad).
Alustage sellest, et tahate temast aru saada ja lihtsalt vähem muretseda, vajate kindlustunnet, et võiksite teda usaldada. Kuulake ära, mida tema vajab, mida väärtustab ja kuidas tal enda arvaes läheb.
Kui hästi läheb, siis tehke kokkulepped, mis sobivad mõlemale (kellaaeg koju jõudmiseks, helistamine, kui läheb teisiti, kodukord, õppimine ja abiküsimine tütre vastutada jne).
Ükskõik kui keeruline ka vanemate suhe teismelistega poleks, on kõige olulisem säilitada kontakt temaga. Tal on oluline teadmine, et kodus on keegi, kellega saab rääkida ka keerulistest asjadest ja on vastastikune soov mõista (see ei tähenda kõigega nõustmist).
Ja lõpuks, kui koolipsühholoogiga kontakt ei õnnestunud, aga abi kuluks ikka ära, siis ei maksa peljata minna teise spetsialisti juurde. Kannatlikku meelt ja teineteise mõistmist!
