Analüüsisin siin hiljuti oma käitumismustrit lapse suhtes, ja äkki tekkis selline heureka -tunne, et miski on kõigis problemaatilistes teemades sama, nimelt see, et laps ei taha midagi teha. OK, siiani olen mõelnud, et see ongi see kuulus jonni- ja trotsiiga, sest tõesti vahepeal on tema jaoks kõik negatiivne: "Pane päike ära!", "Ei taha, et lumi sajab", "Ei taha, et emme paneb kollase kampsuni " jne. jne. Iga lause algas "Ei tahaga" ja teisalt siis käskivas kõneviisis soovitud tegevused :
" Issi heameelega joonistab punase väikese A", "paneb ventilaalaatoli emme süles käima" jne, jne.
Aga mida siis laps teha ei taha?
- ei taha hommikul ööriideid päevaste vastu vahetada
- ei taha õue minna ega selleks ise riidesse panna
- ei taha ise süüa(sööb väga valikulisi toite lisaks sellele)
- ei taha mängurühma teiste lastega mängima minna
- ei taha pissile minna kui seda meelde tuletan, samas võib 5 minuti pärast pissida põrandale
-ei taha magama minna
- ei taha hambaid pesta
- ei taha kanda muud värvi riideid peale punase
- ei taha mänguasju kokku korjata õhtul, ega luba seda tihti ka minul teha
Ühesõnaga, tihti on meie suhe viimasel ajal üks pidev vastasseis. Lisan veel, et ma ei arva, et ma last liigselt ahistaksin oma "plaanidega", tahan lihtsalt kinni pidada lihtsast päevakavast, näen nii, et see on kõige parem ja turvalisem, sest laps on üsna konservatiivne igasuguste muutuste ja uuenduste suhtes niigi. Lõpeks leian, et lapse huvides on , et ta iga päev sööks regulaarsetel aegadel sooja toitu, käiks õues, ja läheks ikka õigel ajal magama, vahetaks riideid, oleks nõus kandama ka teist värvi riideid.
Selline on siis see hetkeolukord.
Samas kuidas ma toimin? Alustan iga uue tegevuse puhul juttu pikalt enne, et varsti hakkame seda tegema. Ei midagi.
Siis keelitan(a la õues nii tore, meenutan mis meil seal eile kõik pooleli jäi, kes ootavad). Ei midagi või protest. Vaikselt vihastan, eriti siis kui pudru on juba samal ajal ära jahtunud või kui tõesti olen lubanud kuhugi kindlaks kellaajaks minna. Hakkan koos lapsega seda asja tegema, käest kinni putru sööma, riidesse panema jne. Lõppeb asi sellega, et mina teen selle tegevuse tema eest ära, tema on sellesse küll kaasatud, aga vägisi.
Ja tulemus:. ma ei kuule temalt kunagi seda klassikalist "Tahan ise!", vaid pigem "Emme aitab!", või "Mina mõtlen", mis on omaette vabandus sellele, et ta temalt palutud asja ise ei tee.
Minu küsimus- avastus on selles, et äkki ma ei jätagi talle võimalust ISE TAHTA, kuna ma siiski vist liiga palju(???) kipun asju tema eest ära tegema? Äkki ma sna otseses mõttes traumeerin teda kõigi oma (mis siis et põhjendatud ) nõudmistega-ootustega?
Samas - no kui tal ei ole tahtmist magama minna, kas ma siis lasen tal tuiata nii kaua kui ta üleväsimusest jorrama hakkab?
jne.
Niisiis palun kõrvalseisjate hinnangut, kas olen liiga pärssiv ema või miks ei ütle mu laps kunagi "Tahan ise" asjade kohta, mida ta peaks nagunii tegema. Vaid teeb asju mida ise tahab küll(paneb lampe põlema, teeb aknaid lahti, laseb kraanist mürinal vett jne) ja on oma tahtmistes ikka teinekord väsitavalt järjekindel.
Lisan juurde, et vaatamata pingetele, on ta minu suhtes ikka endiselt usaldav, tahab aga sülle ja kalli-kalli. Ja enamsti olen ma just see emme, kes lapse jaoks on lapse vajadused ika kõige esimesel kohal.
Kirjutate, et teie laps on 2,5 aastane. Mis neile siis arengu poolest omane on? Emotsionaalses arengus iseloomustab last enesekesksus; algab oma identiteedi ja oma asjade ning omamise taju areng; areneb autonoomsus; võib esineda frustratsiooni, suutmatust alternatiivide vahel valida; muudatusi võib raskesti vastu võtta. Intellektuaalse arengu poolest mõistab laps lihtsaid juhiseid ja pilte, kuid tähelepanu suudab koondada lühikeseks ajaks. Laste arengu uurijad on ka leidnud, et selles eas on paljudel lastel kalduvus olla negatiivne ja öelda ei. Kui nüüd mõelda teie koduse olukorra kirjeldusele, siis see mis teie kodus toimub, on minu arvates üsnagi hästi kooskõlas sellega, mida teatakse laste arengust teatakse. Kuid mida sellisel ajaperioodil teha, sest nagu isegi kirjutate, süüa on ikkagi vaja, nagu ka õigeks ajaks tööle või arstile jõuda vmt.
Kahjuks ei saa ma teie postituse põhjal aru, kas olete Gordoni Perekoolis (GP) osalenud või ei. Oletan, et üht-teist GP õpetustest olete kuulnud ja seetõttu ei hakka teooriast pikalt kirjutama. (Selle kohta leiate materjali ja SinaMina kodulehelt või Th. Gordoni raamatust Tark lapsevanem.) Teie kirjeldusi lugedes jäi mulle silma, et teil on 2 tüüpi juhtumeid: olukorrad, kus probleem on lapsel ja olukorrad, kus probleem on pigem teil. Näiteks kui laps ei taha mingeid asju teha, sellega kaasneb oma negatiivsuse väljendamine, siis on lapsel probleem. Sellises olukorras on soovitav kasutada aktiivset kuulamist (või toetavat kuulamist). Last kuulates peegeldab vanem tagasi seda, mida laps tunneb ja proovib tema juttu ümber sõnastada. 2,5 aastasel lapsel tuleks jälgida hoolega ka mitteverbaalset kehakeelt ning temaga rääkida eale arusaadavas keeles. Näiteks kui laps ütleb Ei taha, et lumi sajab, proovige talle seda tagasi peegeldada öeldes näiteks, et Sulle ei meeldi täna lumi ja kuulata, mis ta vastab. Vajadusel teda ikka aktiivselt edasi kuulates. Kui probleem on pigem teil, siis tasub kasutada nii aktiivset kuulamist ka mina-sõnumite edastamist lapsele. Nende sõnumite abil saab lapsele öelda, kuidas tema käitumine teile mõjub. Näiteks kui ta ei taha hambaid pesta, võiks proovida esmalt aktiivset kuulamist (nt sulle ei meeldi hambaid pesta) ja peale mõneajalist lapse kuulamist kui vastuseis püsib, saata talle mina-sõnum (nt kui me sinu hambaid ei pese, hakkavad hambad valutama ja mul on nii kurb olla kui sul on valus, kui sa õue mineku ajal riidesse ei pane, siis me jääme hiljaks ja ma olen pahane). Sellist kuulamist ja mina-sõnumite saatmist tuleb mõnikord teha päris pikalt. Kui te ei ole seda enne teinud, siis soovitan teil alustada proovimisega ajal, mil olete ise rahulikum ning ei ole vaja kusagile kiirustada. Kirjutate, et teie laps on väsitavalt järjekindel. Selline kindlameelsus tuleb 2-3 aastastega suheldes ka lapsevanemale kasuks
Lisaksin veel, et lastelt teatud käitumise ootamise puhul on ka oluline jälgida, kas see mida ootame, on lapsele arenguliselt jõukohane. Ühtlasi on tõepoolest hea kui laps saab asju ise ka teha ning endal on kogemusi, et kui sellest esmasest vastupanust mööda saab, siis sujub edasine juba palju paremini.
