Meie peres kasvab kaks last: 2k ja peaaegu 3 aastane. Suurema lapsega tundub, et ta ei ole pisemaga ikka veel harjunud - see väljendub selles, et hommikuti võin ainult mina tal paluda riidesse panna ja aidata hambaid pesta. Issiga räägib vihaselt, hakkab vastu ja ei lase teda endale ligi, kuigi issi tegeleb temaga palju ja mängu ajal on issi talle kõige suurem sõber.
Ma täiesti nõutu, kuidas ise käituma peaksin. Olen proovinud talle selgitada, et vahel pean ma pisemaga tegelema ja kohe ei saa tema juurde tulla ning issi aitab teda. Olen ka rääkinud, et ma olen õnnetu, kui ta issiga niimoodi kurjustab ja ma ei taha temaga ka siis lõbus olla.
Mida sellises olukorras teha? Pühendan talle lasteaiast vabal ajal võimalikult palju aega. Õhtused protseduurid teeme alati koos ja mina loen ka muinasjuttu talle. Aga ma ei saa ju ainult tema päralt koguaeg olla ja mulle on vastuvõetamatu, kuidas ta halva tujuga oma viha issi peale välja valab ... Kui palun tal issiga ära leppida, siis isegi kui ta vahel on nõus seda tegema, siis tundub, et vaid selleks, et MINUL tuju heaks läheks.
Tänud ette neile, kes oskavad midagi soovitada!
Kindlasti põhjustab see meelehärmi, kui püüate igati suuremat last mõista ja pakkuda talle kahekesi olemisi, kuid tema ei ole ikkagi rahul ja protestib. Usun, et issi on endiselt talle suur sõber, isegi kui ta käitub vastupidiselt. Oletan (nagu ilmselt ka ise mõistate), et kõige selle taga on tõesti vaid soov Teie aega ja juuresolekut pälvida. Teie loost tekib oletus, et kõige raskem võib olla lapsele taluda seda, et tema on pika päeva lasteaias samal ajal, kui Teie olete pisikesega kahekesi. Seetõttu ei piisa talle ikkagi kui pühendate talle aega nii palju kui võimalik.
Mis siis teha? Ma ei arva, et tean ühest ja head lahendust. Oma privaataega Teiega (ka isaga) täiesti kahekesi olemiseks vajab ta kindlasti jätkuvalt. Otsige lugusid, raamatuid, kus emmel on mitu titat (sobivad ka loomalood), arutlege selle üle. Ehk tuleb kasuks teda julgustada väljendama oma tundeid ja mõtteid seoses beebiga, samuti las ta räägib, mida arvab sellest, et olete terve päev titaga kodus, julgustage teda osa võtma toimingutest koos pisikesega, nt toob-viib midagi, annab lutti vms. (suure õe-venna roll on ju tähtis ja vahva!). Ei maksa kohkuda, kui ta vahel väljendabki negatiivseid emotsioone, pigem julgustage teda väljendama, mida ta mõtleb, tunneb ja vajab, siis saate koos mõelda, mis aitab tal end paremini tunda uues olukorras.
Rõõmu koosolemistest.
