Minu poeg on praegu 2 aastat ja 10 kuud vana. Juba aastaselt oli meil probleem hammustamisega, praeguseks õnneks tulleb seda harva ette, aga siiski. Peale selle on tavaline, et kui laps vihastab, siis ta lööb ja kraabib ja üritab igati haiget teha. Olen talle nii palju rääkinud, et nii pole ilus. Füüsilist karistamist olen püüdnud vältida. Ja lugedes kirjandust tundub, justkui oleksin kõike õieti teinud. Laps on ka väga püsimatu ja igati aktiivne. Kas sellist last on õige panna lasteaeda? Praegu on nii, et kui ta midagi näiteks küsib (ja ta teeb seda ilusti ja viisakalt), aga soovitud mänguasja ei saa, siis kohe lööb. Või tuleb sellisele lapsele just lasteaed kasuks, et ta saab seal õppida suhtlemist omavanustega? Ühtepidi on hea, kui laps on lasteaias. Tunnen, et siis jõuan temaga ise ka rohkem tegelda. Samas, kui mõtlen teiste laste peale, siis jälle tundub, et äkki peaks ta ikka lasteaiast ära võtma?
Tänud vastajatele!
Tere!
Lapse arengus võib esineda episooditi sellist käitumist nagu Teie seda oma lapsel kirjeldate. Kindlasti ei ole see tagasipöördumatu protsess. Kui arvestada lapse vanust, siis on tõenäoline, et laps ei suuda end veel verbaalselt arusaadavaks teha. Hammustamine või löömine järgneb siis, kui lapse mingi vajadus jääb rahuldamata või ta on frustreeritud. Nii annab ta endast ja oma tunnetest märku. See on lapse jaoks kõige käepärasem vahend. Midagi peab ju tegema.
Kas panna lasteaeda? Kirjeldatud käitumine ei saa küll olla põhjuseks lastekollektiivi mitte panekuks. Lapse kõne areneb päev-päevalt ja ta saab endast sõnumeid anda rääkimise teel. Agressiivsus peaks taanduma koos lapse arenguga. Seda enam, kuna Te olete juba lapse agressiivsele käitumisele vastu astunud, st. mitte lubanud nii käituda.
Lapsele öeldu peaks kandma endas sõnumit: "Nii ei tohi".
Lasteaias koos teiste lastega suheldes areneb ka eneseväljendusoskus.
Kui lapse agressiivne käitumine aga siiski jätkub, siis peaks nõu pidama spetsialistidega.
