Tere. Mul on 13. a. poeg. Kelle poole ma peaksin pöörduma kui vajan abi lapse kasvatuses. Tean, et psühholoog on üks võimalus. Poisil on koolis kahed, käitumine halb, sõna eriti ei kuula, manipuleerib ja ei tunne vastutust. Eks see ole minu kasvatuse või õigemini kasvatamatuse viga aga ei ole teisiti osanud, ise olen rahustite peal ja tunnen, et hakkan jälle depressiivseks muutuma. Tahaksin , et poiss oleks mõnda aega isajuures aga isa ei ole nõus, õigemini tema uus naine ja ignoreerib mu kõnesid... kas peaksin pöörduma lastekaitse või sotsiaaltöötaja poole... kui ma haiglasse satun, kas siis on võimalik laps ajutiselt lastekodusse saata... tunnen, et ei kannata enam seda välja...
Selleks, et tegeleda probleemidega kodus, peab olema endal piisavalt ressurssi. Seega alustama peaksite enda abistamisega. Selleks võikski olla Teie enda poolt väljapakutud variant psühholoogi vastuvõtt. Kõigepealt peaksite tegelema iseenda meeleoluprobleemidega (depressiivsus, ärevus) ja seejärel kui seisund stabiilsem ja parem, on jaksu tegeleda ka lapse käitumistest tulenevate raskustega.
Juhul kui peaksite ravi vajama haiglas tasuks hoolikalt koos psühholoogiga mõelda läbi olemasolev sotsiaalne toetusring (sugulased, sõbrad, töökaaslased jne), kes võiks raskel perioodil toeks olla ja vajadusel ka lapse eest hoolitseda. Raskustes tihtilugu juhtub see, et ei osata ise enam näha ümbritsevaid võimalikke toetajaid ja alternatiive. Kiputakse keskenduma negatiivsetele aspektidele ja nägema asju negatiivses/ähvardavas valguses. Nii võib olla ka, et ehk Te oma seisundi tõttu tajute lapse käitumist mõnevõrra problemaatilisemana kui see tegelikult on. Murdeiga on keeruline aeg, kuid enamus nendest raskustest on mööduvad ja ilma tõsisemate tagajärgedeta. See on lihtsalt oletus.
Aga kui lapse käitumine on ka problemaatiline siis igal juhul sellega toimetulekuks vajate jõudu ja sisemist tasakaalu. Seega siis soovitus oleks alustada iseenda abistamisega koostöös eksperdiga.
