Tere!
Kirjutan teile, kuna mõni nädal tagasi hakkasid probleemid 1a3k poisiga. Laias laastus võib need jagada 3ks:
1) magama jäämine ja magamine
2)hammustamine, küünistamine, näpistamine
3)kange oma tahtmise taga ajamine.
Praegu majab meie poja veel ikka minu ja mehega ühes voodis, kuna pole olnud nõus oma voodis magama. Siiani oleme ta ikka endi vahel magama saanud, kuid nüüd on see täitsa võimatuks muutunud. Magama mineku ajal hakkab ta mind küünistama, näpistama ja ise naerab ja pusserdab. Kui ta uuesti pikali panna, siis ta karjub end oimetuks. Nii on meie magamaminekud veninud mitme tunniseks - alustame 21.30 ja magama saame ta südaöö paiku. Ise on ta nähtavalt väsinud ja hõõrub silmi.
Öise magamisega on ka probleemid - keset ööd ärkab poja mitu korda karjudes. Võtan ta sülle, kuid sageli on ta lausa hüsteeriline ja karjub veel 10 min. Vahel peame lausa tule põlema panema ja raamatut vaatama ning alles siis ta rahuneb.
Teine probleem on see, et ta teeb mulle haiget, eriti siis, kui ta on väsinud. Isale ei tee. Mulle haiget tegemine teeb talle palju nalja. Kui talle räägime, et "emmel on ai-ai, emme nutab" , siis on tal veel eriti naljakas. Tundub, et ta ootab mu reageeringut ja kui selle saab, siis peab seda lõbusaks mänguks.
Kolmas probleem on see, et kui talle midagi keelata, siis viskab ta põrandale pikali ja hakkab karjuma. Läheb näost punaseks ja karjub pikka aega järjest. Vanasti sai talle mingi muu asja näitamisega tähelepanu kõrvale juhtida, kuid nüüd see enam ei õnnestu. Kuidas talle selgeks teha, et mõned asjad on keelatud?
Olen igasuguse abi eest tänulik!
Olete mures ja ka segasuses poja muutunud käitumise pärast. Kirjutate, et probleemid hakkasid mõned nädalad tagasi. Kui nii, siis on oluline vaadata tagasi, millised muutused, sündmused, katsumused veel väikemehe jaoks aset leidsid. On ehk midagi, millega tal on olnud raske kohaneda? Selles vanuses lapsed võivad olla väga häiritud ema (ka teie näites hammustamine jm on suunatud Teile, mitte isale) äraolekust või uue inimesega (hoidja) harjumisest, samuti mõjub stressirohkelt näiteks keskkonnavahetus (elukoht, lasteaed). Sellised muutunud olukorrad võivad ohustada lapse turvatunnet ja tekitada pingeid, ärevust, mille väljendamiseks lähevad sageli käiku ka agressiivsed võtted, samuti võivad kaasneda hirmuunenäod (loomulikult võib uni olla häiritud ka hammaste tulekust) ja tungiv soov olla ema-isa läheduses, sh ka öösiti.
Kuna 1.a.3.k vanusel lapsel on raske väljendada oma enesetunnet, siis jääb üle vanematel olla tähelepanelik ja jälgida lapse enesetunnet, päevasündmusi ning püüda igati vältida neid asjaolusid, mis last võiksid hirmutada. Pakkuge talle piisavalt lähedal olekut, koosolemist. Nõustun eelkirjutajaga, et senine viis emmega kontaktis olla (haiget tegemine) peaks asenduma mõne positiivsega (ka näidetest leiate ehk endale sobivaid), pakkudes talle piisavalt füüsilist lähedust ja koos olles toredate elamuste võimaldamist (mängimine, süles olemine, ujumine, jalutamine jne. kõik sobib) ning eriti oluline, on jagada neid elamusi, seega hästi mõjub see, et laps tajub ka emotsionaalselt kontakti.
Rõõmsaid koosolemisi ja rahulikku und väikemehele.
